Hilja Kuutma
Hiljal on tütarlaste ja noorte neidude kasvatamise kõrval suur huvi ka vanema põlvkonna vastu, olles Eesti Abistamiskomitee Kanadas juhatuse liikmena seotud vanurite puhkekodu Ehatare haldamisega ja vabatahtliku tööga sealses põetuskodus.
Elukutselt on ta rohuteadlane, kuid paljud teda tundvad rahvuskaaslased peavad Hilja õigeks ametiks gaidlust, kuigi see on vabatahtlik töö, mis nõuab aega ja suurt isiklikku majanduslikku panust, eriti organisatsiooni huvides toimuv reisimine. Olles olnud peagaid 28 aastat on ta ületanud ennesõjaaegsel kodumaal tegutsenud Eesti Gaidide Maleva peavanema gdr. Eleonore Hünersoni ametiaja, mis oli 25 aastat ja lõppes peavanema surmaga paguluses.
Hilja Kuutma mäletab hirmutunnet põgenemisel koos vanematega kalapaadis üle Läänemere Rootsi, samuti kuuajalist vaevarikast laevareisi Rootsist Kanadasse endisel miinitraaleril „Walnut“. Ebakindel poliitiline olukord pärastsõjaaegses Euroopas ja kartus sattuda uuesti Nõukogude Liidu haardesse sundis eestlasi otsima sealt väljapääsu ülemeremaadesse. Hilisemad immigrandid Kanadasse saabusid paremates tingimustes — reisilaevadega.
Kuid laseme peagaidil, kes on ladus vestleja ja sagedane kõneleja eesti üritustel, vastata mõningatele küsimustele oma huvitavast elukäigust.
Minu koolieelsed aastad möödusid pealinnas Tallinnas. Isa oli Põllumeeste Keskpanga juhataja, ema mõnda aega pangaametnik. Lapsepõlvest meenub kodu suure aiaga, vanavanemad, tädid-onud, mängimine onupoegadega, isa töökabinet suure tooliga, lastenäidendid Estonias, suvitamine Pärnus ja Narva Jõesuus. Koolitee alghariduse saamiseks oli väga katkendlik Rootsis ja Kanadas. Sama kehtib ka eesti täienduskoolide kohta mõlemas riigis. Kesk- ja ülikoolihariduse sain Kanadas.
Oled praegu Välis-Eesti Gaidide Liidu peagaid. Millal ja miks tekkis huvi gaidliku liikumise vastu?
Astusin Rootsis Göteborgi Põhjala Tütarde lipkonna hellakeseks sügisel 1946, juhiks Evi Karlson, praegune Evi Moks Torontos. Ema oli lipkonna vanem, mõlemad vanemad olid tegevad eesti ühiskonnas. Ka sõbrad ühinesid gaidlusega. Kanadasse jõudes sai minust siinse Põhjala Tütarde lipkonna liige selle asutamisel 1949.a. Olen läbi teinud kõik võimalikud ametid salgajuhist kuni maleva juhini ja Gaiderite Kogu Koondise juhatajani. Praegu olen Põhjala Tütarde auvanem ja Välis-Eesti peagaid. Olen ka juhtivalt tegev olnud etniliste gaid- ja skautorganisatsioonide asutamisel ja tegevuses nii Kanadas kui ülemaailmselt.
Tean, et oled olnud maailmarändur, külastades mitmeid mandreid ja maid. Kas need reisid on olnud ühenduses gaidorganisatsioonide tegevusega või toimunud isiklikel põhjusil?
Peagaidina olen külastanud kõiki Välis-Eesti gaidmalevaid, et osaleda nende laagrites, õppepäevadel, aastakoosolekuil, jüripäeva tähistamisel või teistel suurüritusil. Näiteks Austraalias kolm korda. Arusaadavalt elukohamaal Kanadas püüan alati kohal olla gaidlikel-skautlikel üritusil. Võtsin osa ka kahest Eestis toimunud aastakoosolekust, eesti gaidluse 70. aastapäeva tähistamisest Tallinnas ning külastasin möödunud suvel seal toimunud suurlaagrit.
Eesti on nüüd iseseisev. Seal tegutseb mitmeid noorteorganisatsioone, nende hulgas ka Eesti Gaidide Malev, kes hiljuti sai Gaidide Maailmaorganisatsiooni täisliikmeks. Samad organisatsioonid tegutsevad ka Kanadas, USA-s ja Rootsis. Milleks siis veel Välis Eesti Gaidide Liit?
Oled kindlasti jälginud ja tead eesti kogukondade arvulisest kahanemisest võõrsil, eriti noorema põlvkonna kadumist kohalikku ühiskonda. On seda võimalik peatada?
Kahjuks ei, küll aga aeglustada. Keskealiste põlvkonna nooremad liikmed, just Torontos, on praegu väga aktiivsed eesti ühiskonnas, näiteks Toronto Eesti Ühispangas, lasteaias, eesti koolides, rahvatantsurühmas Tants, Tartu College'i juures töötavais kultuuriringides ja mujal. Seal tegutsevad isikud on edukad ja võimekad oma kutsealal. Neile tuleks anda ka eesti ühiskonnas võimalus oma talendi kasutamiseks suurürituste korraldamisel. Arvan, et Estod, nagu meie neid tundsime, on nüüd ajalugu. Miks mitte piirkondlikud Eesti Päevad Põhja-Ameerika idarannikul lääneranniku eeskujul, kus seda on tehtud aastakümneid. Tahaks loota, et paratamatult kahes ühiskonnas elavad noored annaksid eestluse entusiasmi edasi ka oma lastele. Oleme Kanadas õnnelikumas olukorras kui teistel maadel, oleme koondunud siin peamiselt Lõuna-Ontariosse. Gaidlusel/skautlusel on suur osatähtsus eestluse alalhoidmisel. Ei ole vist ühtegi valdkonda, kus juhtivalt ei tegutseks endisi või praegusi noortejuhte, alates lasteaia kasvatajaist kuni keskorganisatsioonideni. Sama kehtib ka USA, Rootsi, Austraalia kohta.
Mõned arvavad, et eestlust võib säilitada ilma eesti keeleta. Mis on Sinu seisukoht?
Oled üks noortejuhtidest, kes tegelemise kõrval tütarlastega pole unustanud ka vanureid. Oled olnud pikemat aega Ehatare puhke- ja põetuskodu haldava Eesti Abistamiskomitee Kanadas juhatuse liige. Sina liigud kahes maailmas — noorusest vanadusse ja vastupidi. Räägitakse ja kirjutatakse palju tänapäeva noorte vallatustest. On nendel kahel põlvkonnal veel midagi ühist?
Noored otsivad ja vajavad tähelepanu, suunamist, toetust, sõprust, nende arvamuste ärakuulamist ning respekti. Nad soovivad oma võimeid proovile panna. Sama vajavad ka vanurid. Vastastikune respekt ongi põlvkondade ühendaja.
Kui Sa tahaksid midagi soovida võõrsil elavaile eesti tütarlastele ja noortele neidudele kaasa eluteele, mis see oleks?
Seadke kindlad sihid, mille poole pürgida. Austage Kõigevägevamat, oma sünni- ja päritolumaad, oma vanemaid. Andke osa oma elust eestluse alalhoidmiseks, õppides ja kasutades eesti keelt, edasi kandes eesti kultuuri ning osaledes eesti ühiskondlikus tegevuses. Lisaks gaiditüdrukuile: jääge truuks gaidluse põhimõtteile, kasutades elus seal õpitud teadmisi ning tundes rõõmu gaidluse suurest sõprusringist.
Gaider Hilja Kuutma teeneid on hinnatud gaidijuhi teenetemärgiga Põhjatäht I järk (1980), Eestlaste Kesknõukogu Kanadas teenetemärgiga (1984) ja Läti gaidi/skaudisõbra teenetemärgiga (1981).