Karlsruhe Rakenduslik Tehniline Kõrgkool tähistas hiljuti oma 125. aastapäeva. Pidustustele Badeni metropoli olid kutsutud kõik pikemaajalised koostööpartnerid üle kogu maailma – Lõuna-Ameerikast, Indoneesiast ja Hiinast ning ka Tallinna Tehnikaülikooli teadus- ja arendusprorektor prof. Peep Sürje, kes hoolimata tihedast kavast oli valmis vastama mõnedele küsimustele.
Mis ühendab Tallinna ja Karlsruhe insenere?
Tallinna Tehnikaülikool on teinud 8 aastat koostööd Karlsruhe Rakenduslik-tehnilise Kõrgkooliga. See algas 1995. a. Euroopa Liidu (EL) Tempus-PHARE projektiga, mille eesmärk oli luua Eestisse geodeesia alane kõrgetasemeline koolitus- ja arenduskeskus. Meil oli siis käimas maareform ja maade tagastamine endistele omanikele oli seotud suuremahuliste mõõdistustöödega, milleks lihtsalt ei jätkunud spetsialiste ega vajalikke tehnilisi vahendeid. Seetõttu käivituski suuremahuline ELi projekt, kus lisaks Tallinna Tehnikaülikoolile ja Tallinna Tehnikakõrgkoolile osalesid veel neli ülikooli Soomest, Saksamaalt ja Inglismaalt ning kümmekond maamõõdufirmat Soomest ja Eestist. Olin selle projekti üldkoordinaator ja Saksa esindajaks oli Karlsruhe Rakenduslik Tehniline Kõrgkool prof. Hans-Otto Petersi juhatusel.
Kas koostöö Karlsruhega toimub ainult geodeesia alal?
Paraku jah, kuigi pidustustel kohalike esindajatega rääkides selgus, et lähitulevikus võib arendada koostööd ka teistes valdkondades. Siin on väga tugev ehitus- ja mehaanikateaduskond ja kõrge rakendusteaduslik tase, mis meid koostöö mõttes vägagi huvitaks. Arvan, et meie koostöö areneb ka muudesse valdkondadesse. Saksamaaga on üldse meie ülikoolil palju kontakte ja rahvusvahelise koostöö arendamiseks oma osakond, mis kõikvõimalikke koostöölepinguid kureerib.
Ja, meil on neid paarikümne ümber, seda on muidugi väga vähe. Oleme arendamas rahvusvahelist koolitust. Sellest õppeaastast on ette valmistatud terve rida ingliskeelseid kursusi nii bakalaureuse- kui magistriõppe tasemel näit. keskkonnatehnika, ärijuhtimise, mehhatroonika ja infotehnoloogia õppesuundades. Oleme võtnud väga selge suuna välistudengite Eestisse toomiseks, sest ei ole ühtki rahvusvaheliselt arvestatavat ülikooli, kus õpivad ainult kohalikud. Lisaks sellele kaasame oma rahvusvahelistesse programmidesse ka õppejõudusid väljastpoolt Eestit.
Milline oli Eestis inseneride tase peale piiride avanemist?
Üldiselt tehniliselt arengutasemelt olime kahtlemata tagaajaja osas. Mis puudutab aga tehnilist kõrgharidust, siis oli see N.Liidus suhteliselt heal tasemel. Paljud meie Tehnikaülikooli lõpetanud on väga hästi läbi löönud Lääne ülikoolides ning tehnoloogiafirmades – selles mõttes ei ole midagi häbeneda. Olen ka ise töötanud Soome Riiklikus Tehnikauuringute Keskuses teadurina. Samuti on kutsutud mind tööle Rootsi. Aga endine N. Liit oli muidugi oma suletuse ja orienteerumisega kaitse- ja kosmosetööstusele jäänud maha mitmetes tehnika rakendusvaldkondades. Suuri puudujääke oli samuti rahvusvahelise kaubanduse arendamise alal. Elati defitsiidi ühiskonnas, kus kõigest oli puudus ja kõik, mida toodeti, läks mööndusteta kaubaks. Puudusid konkurents ja kvaliteet. See oli kinnine ring. Nüüd oleme varakapitalistliku ühiskonna tormituulte raputada, aga vähemalt tundub, et Eesti riik on uute nõudmistega hästi hakkama saanud. Samas on selge, et ainult allahanketööstust viljelda ei saa. Meie palgad kasvavad kiiremini kui tootlikkus. Allahanketööstuse puhul ongi tootlikkust raske kasvatada, sest tooted on suhteliselt odavad. Kuna Eesti on väikeriik – ainult 1,4 miljonit elanikku ja erilisi loodusvarasid pole, ei saa loota, et me selle reega kaugele jõuame. Hetkel naudime veel senise üliliberaalse majanduspoliitika vilju, mis andsid Eestile hea stardikiirenduse: saime majandusele jalad alla, hankisime edukalt välisinvesteeringuid, kuid see kõik võib ühel hetkel hakata töötama meie kahjuks, kui palgad on tõusnud naaberriikidega enam-vähem samale tasemele. Siin on oht, et ühel päeval kolib kogu meie allahanketööstus edasi ida poole, kus on odavam tööjõud. Kui me selleks ajaks ei ole suutnud luua eeldusi kõrgtehnoloogiliseks tootmiseks, siis oleme majanduslikult hukas. Kõrgtehnoloogiline tootmine baseerub aga heale haridusele ning edukale teadus- ja arendustegevusele. Seega on meie ainus väljapääs teadmistepõhine Eesti!
See on keeruline küsimus. Sõnades toetab vägagi, aga kui asi läheb rahadeni, siis ... Eestis läheb vaid 0,8% SKP-st teaduse rahastamisse, samas kui ELi keskmine on pea 2% ja meie Skandinaavia lähinaabritel, Soomel ja Rootsil vastavalt 3,6% ning 4,2%. Mul oli ühes Eesti TV saates koos Eesti majandusministri ja tähtsate ühiskonnategelastega võimalus arutada teadmistepõhise tootmisega seotud probleeme. Paistab, et ministrid ja poliitikud on asjast aru saanud. Kuid nagu see ikka on, sõnadest tegudeni jõudmine võtab aega. Aga fakt on, et probleemi lahendamisega tegeldakse, sest kui me tahame jõuda kõrgtehnoloogilisse tootmisse, peame ka teaduse rahastamisega seotud probleemid lahendama. Naaberriigi Soome näol on meil väga hea näide olemas, sest tean oma kogemustest, milline areng on seal viimase 10–12 aasta jooksul toimunud. Juba siis, kui ma Soomes teadurina 90-ndate aastate alguses töötasin, hämmastas mind nende teaduslaborite kõrge tehniline tase. Külastades hiljuti oma endist töökohta Soomes, olles vahepeal silmaringi avardanud Saksamaal, Inglismaal, Shveitsis, USA-s jm., võisin tõdeda et päris Soome tasemel need siiski ei olnud. Soomes on viimastel aastatel investeeritud väga palju raha teadus- ja arendustegevusse, sealt ka nende kõrge konkurentsivõime ja tootmistase.
Milline on Eestis kõige populaarsem teadusvaldkond, mida noored soovivad õppida?
See on nüüd jälle laiem küsimus. Eestis on 1,4 miljoni elaniku kohta kuus avalik-õiguslikku ülikooli ja üle 50 (!) erineva kõrgharidust andva õppeasutuse. Valdav enamus neist on eraõiguslikud. Noorte hulgas on levinud ettekujutus, et majandusjuhtimine, halduskorraldus ja juura on parimad alad – popid ja teevad jõukaks. Samas on see turuosa juba ammu spetsialiste täis, aga väikeriigi puhul töötab tagasiside-mehhanism teatud viivitusega. Põhiprobleem ongi, kuidas väikese Eesti genofondi risustamist lõpetada. Pea analoogne olukord oli ju kümmekond aastat tagasi Eesti panganduses. Mitmekümnest minipangast on tänaseks järele jäänud ainult paar-kolm tõesti suurt panka. Ma arvan, et kõrgkoolid Eestis teevad läbi samasuguse arengu. Järele jääb viis-kuus avalik-õiguslikku ülikooli: Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Põllumajandusülikool. Eesti Muusikaakadeemia, Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia baasil tekib lähitulevikus Tallinna Ülikool, neile lisaks mõned eraülikoolid ja riigirakenduskõrgkoolid. Praegu on probleem selles, et papa-mamma raha eest võivad noored omandada butafoorse (näilise — toim.) kõrghariduse, mis praktiliselt ei maksa midagi. Erakõrgkoolides on õppekavad pahatihti akrediteerimata, puudub korralik materiaalne baas, pole häid raamatukogusid, ja põhiliselt õpetavad külalislektorid teistest suurematest avalik-õiguslikest ülikoolidest. See on tegelikult noorte inimeste petmine. Samas on tunda suurt puudust inseneridest ja oskustöölistest, mis on juba pidurdamas välisinvesteeringuid Eesti majandusse. Tuleb endale aru anda, et nii jätkata ei saa. Humanitaar-, õigus- ja majandusteaduste eelistamine peab lõppema. Positiivne on, et ka noored ise hakkavad tasapisi aru saama, et hästi elamiseks peab pöörama enam tähelepanu tootmisele. Seejuures on eduvalem lihtne – täna tuleb toota rohkem ja paremini kui eile, homme rohkem ja paremini kui täna jne. Selleks on aga tarvis rohkem spetsialiste; inimesi, kes on suutelised mitte ainult kohapeal uusi tehnoloogiaid ja tooteid välja töötama, vaid ka tegelema tehnosiirdega – tooma mujalt maailmast kõrgtehnoloogilisi tootmisliine ja -protsesse Eestisse. Aga see polegi nii lihtne kui näib, et võtad aga kaenlasse ja tuled!