Kanadas sündinud eesti mees Tarmo Uukkivi: „Kõik peab elus praktiline olema. Välja arvatud eestlus.”
Maaja Leivat Uukkivi (28) ja tema abikaasa Tarmo (27) istusid tol päiksepaistelisel reedesel õhtupoolikul oma Põhja-Toronto kodu tagaaias. Tarmo tegeles sülearvutiga, rukkilillesinine Eesti Jalgpalli Liidu särk seljas, kui meie ringi saabusid kass Tuti, Maaja ja 3 õlut. Kevad oli lõpuks Torontossegi saabunud. Eestis oli ta kuuldavasti ammu.
Tarmo Uukkivi vanatädi Evi ja Heldur Pätsiga Mustamäel.
Maaja ja Tarmo olid seal 24. aprillist 12. maini ja teavad. Käisid jalgupidi Kassaril meres ja nägid sireliõied ära, Tallinnas lavastatud Eurovisiooni lauluvõistlust aga kahjuks mitte, kuid kogesid riigi palavikulist meeleolu selle ootuses.
„Liiga lühikest aega” olid nad Tarmo meelest seal. Tema oli nimelt Eestis elus esimest korda, Maaja aga juba n.-ö. vana kala kolmandal külaskäigul. Kuid äsjane reis tõi temalegi palju uut — nii paikade kui ka uute, abielu kaudu kingitud suguseltsi näol. Ja nad mõlemad kogesid esmakordselt üliõpilasorganisatsioonide volbriöö pühitsemist Tartus, ööl vastu esimest maid; Maaja Korp! Amicitia ja Tarmo Korp! Sakala intiimses ringis. Eestisse reisimisel jääb ilmselt enamuse kaasmaalaste puhul tuttavaks tõeks, et „…nii palju sugulasi ja samal ajal tahad turistina seal olla. Probleem on, et sa ei saa mõlemaid teha. Üks või teine.”
Viimistletud fotoalbumid tõestavad, et siiski suudeti mõlemat Eestit mõõdukalt maitsta, punase üüri-Volkswagen Polo abiga. Seda „peksti“ Tarmo sõnul üpris korralikult läbi, kruusateid pidi pangaäärteni põrutades ja rändrahnusid taga ajades. Kahekesi. Samas lükati lõplikult ümber arvamus, et on ainult 5 Uukkivi maailmas; koguneti päris suurel hulgal.
Maaja räägib, kuidas nende eesti keelt kiideti ette ja taha, samas peeti teda mandril mõnikord saarlaseks, olulistel õ hääldamise hetkedel. Küsisin, ega ta ei solvunud seepeale. „Jah solvusin!” Raske öelda, kas antud juhul ilmnes Maaja pool-hiidlasest uhkus või saarte terav huumor. (Veel olevat olemas fenomen nimega „Leivati huumor”.) Kõige naljakam on hoopis vast see, et Saaremaale jõudes „...kohe nad ütlesid mulle, et ma olen välismaalane; kohe said aru.”
Üldiselt end võõrastena ei tuntud, kui välja jätta üksikud tähelepanekud põlvkondadevahelistest mõtlemiserinevustest. Omavanuste seas, „kes lähevad edasi ja tahavad ise teha”, oli Tarmo sõnul väga mugav, olgu need siis pereliikmed või korporatsioonikaaslased, kes teda kohe vennaks tunnistasid.
Pean ausalt tõdema, et kui Tarmoga vestlema asusin, mõtlesin endamisi: „Kas ta on alati nii head eesti keelt rääkinud?! Või kas selline vaba väljendusviis jäi talle magusa moosina reisilt külge?“ See olevat aga tema puhul igivana nähtus! Olgugi, et Tarmo koos noorema venna Raivo ja õe Kadriga kasvasid üles Newmarketis ja ei olnud niivõrd eesti „tegevuskatlas“ kui näiteks Maaja ühes venna Ristoga.
Ning Tarmo esimene avastus Eestisse jõudes oli, kuivõrd halvasti me siin eesti keelt räägime. Ja aeglasemalt. „Seda sama kirjakeelt, mida on alati räägitud ja õpetatud siin. /…/ Ja see on, miks me peame pidevat kontakti pidama, et (teada) kuidas seal kõik areneb.” Ta peab silmas arengut igas eluvaldkonnas, mis võiksid arusaamasid ja meid endid värskendada. Samas, tagasi Torontosse jõudes märkasid nad, kui raske on vanu käitumismalle murda ja siinsete sõpradega rohkem eesti keeles rääkida. On sissejuurdunud harjumusi, mida kergelt kõigutada ei saa. Tarmo: „See pole tehtav siin rohkem, kui me seda juba teeme. Aga me püüame kogu aeg, kuigi see pole loomulik.” Külaskäimine on aga paljudele üliloomulik ja ilmselt mõjuavaldav.
Hiljem selgubki ühine arvamus, et väljaspool Eestit on tema keel emotsionaalne, mitte praktiline nähtus; kuid see õnneks ei tähenda, et loogilisemadki meist sellega ei tegeleks. Omavahel on muutunud noorpaari emakeelsed kahekõned sagedasemaks – võiks öelda, et loomulikumaks! Neile ei paista keeltevahetused suuri pingutusi nõudvat. Maaja õppis Toronto ülikoolis nimelt keeli (soome ja saksa), hiljuti veel juurde personalijuhtimise ala (human resources). Helsingis sai ta kõrva taas harjutada ja Tartus soome sõprus-üliõpilasorganisatsiooni liikmed rõõmustasid, et said Maaja eestikeelsest sõnavõtust aru, „sest ma rääkisin nii mõnusalt aeglaselt”.
Tarmo töötab viiendat aastat Peel'i piirkonnas, Toronto külje all parameedikuna ja kuigi juhus Virtsu-Kuivastu praamil oma ala töölisega jutule saada haihtus, on tal nüüd kontakt olemas ja tunneb huvi olla Eestile abiks kiirabi alal. Väljakutseks on loomulikult eestikeelsete erialaga seonduvate tehniliste sõnade omandamine.
Pean tõdema, et tänu Tarmole sain täpsemalt teada, kes on Andres Oper ja miks temast järsku nii palju eesti meediakihinat. Eesti koondises jalgpalli mängides kannab Andres numbrit 11 (nagu Tarmolgi küsitlushetkel särgiesisel!) ja märtsi lõpus oli tema see, kes Venemaa vastu kaks väravat tegi – matsh, mida võideti 2-1. „Nad rääkisid seal iga päev sellest, see on nii suur saavutus,” seletas Tarmo. Oper on teine eestlane väravavahi Mart Poomi kõrval, kes Euroopa profiliigas hetkel mängib: Poom Derby Countys ja Oper taani Aalborgi meeskonnas. Niisiis ainult üheksa sellist pallurit veel ja tee maailmameistrivõistlustele on meilegi avatud! (Allikas: Uukkivide laual lebavad värsked ajakirjad „Sporditäht” ja „Eesti jalgpall”.)
Tarmo usub, et üks reisi õnnestumise põhjusi oli, et ta läks meelega Eestisse eelarvamusteta. Üritades olla vaba vanavanemate põlve muinasjutulistest kirjeldustest, isa masendavast reisist parvlaev „Estonia” huku järgselt, samuti õe/venna laulu- ja tantsupeoaegsetest riigi ülevseisu kirjeldustest. Ta saabus realistina, teades, et see on riik nagu iga teine, oma heade ja halbade külgedega ja tahtis väga omaenda isiklikku muljet sellest arendada. Lõppkokkuvõte: „Palju parem kui ma arvasin.” Seal elamise ideegi tundub talle arvestatav ja lausa ahvatlev ning suhtumine siinsesse eesti tegevusse on süvenenud. Ja teisenenud.
Nagu ühest suust soovitavad Maaja ja Tarmo siinsetel üliõpilaste seltside ja korpide liikmeil kindlasti Tartu algesse minna, kus valitseb „vaimustav noorte inimeste kultuur”; nii volbriööd kui muid organiseeritud tegevusi kogema. Arvestades, mida me siin emotsionaalselt, vaatamata vohavale ebapraktilisusele, nii pika aja möödudes korda saatnud oleme ja jätkame siiamaani, tundub Eestisse minek olevat kõige sobivam avastuskink. Reaalsust, uudsust kui ka emotsiooni pakkuv kink meile, kes me selles keeles praegu kontakti saavutame. Ja ega neid eestikeelseid lasteraamatuid ja sõnastikke siia niisama veeta. Teatud mättalt vaadatuna on see puhtpraktiline.
