Asta Kaups: armastada, andestada ja hoolitseda, mitte muserdada!
Prantsuse kirjanik Antoine Saint-Exupéry ütleb oma populaarses raamatus „Väike prints“, et me kõik oleme pärit lapsepõlvemaalt. Kodust saadud harjumused, põhimõtted ja hinnangud jäävad meid kujundama kogu elu vältel. Küllap kehtib see ka Asta Kaupsi, meie tänase portreteeritava kohta, kes on just lähenemas juubelile.
Astat teavad ja tunnevad paljud meie lugejad. Aga need, kes on temaga lähemalt tuttavad, on ikka ja jälle imetlenud tema elurõõmu, abivalmidust, aktiivsust ja sõbralikkust. Üllataval kombel on ta säilitanud kõik need omadused siiani. Kuidas on see võimalik? Sellest ajendatuna tekkis soov ja huvi rohkem teada saada Asta ammendamatu elujõu allikatest ja heita pilk tema tegevusrohketele aastatele. Nii esitasime juubilarile mõned suunavad küsimused, millele ta lahkelt ka vastas, jutustades oma elust ja tööst.
Sündisin 7. veebruaril 1924 Tallinnas. Kodulinnaks jäi aga idülliline Haapsalu, kus kasvasin üles koos oma väikese õekesega ema-isa hoole all. 1935. a. talvel tabas mitmeid lapsi Haapsalus leetrihaigus koos surmava ajukelmepõletikuga. Meie kodust viis see minu 7-aastase õe Laine. Jäin kauaks vanemate suurt leina nähes elumüsteeriumi ette seisma.
Perekond Rootsis 1948
Kuidas minust rõõmsameelne optimistlik inimene kasvas, ei oska ma vastata. Võib-olla olen selle pärinud oma isalt Aleksander Krabilt ja vanaisalt Mihkel Krabilt. Haapsalus lõpetasin 1943.a. gümnaasiumi, millele järgnes aasta Tallinna Pedagoogiumis (endise nimega), ja seejärel tuli põgenemine Rootsi.
Mida pead kõige tähtsamaks oma elus?
Juba noorena oli mul tugev soov omada perekonda. Jumal täitis selle soovi, andes hea abikaasa, neli tervet last ja kuus toredat lapselast. Milliseid soovitusi noortele anda? Armastada, andestada ja hoolitseda! Seejuures aga mitte muserdada!
Kuidas sisustad oma päeva?
Ise olen rohkem spontaanne inimene, kuid pika abielu jooksul olen õppinud oma abikaasa kõrval, kes muide on väga organiseeritud inimene, tegema plaane ja isegi vanaduses veel päevakavasid. See viib jutu muidugi töö ja tegevuse juurde, mis kulgeb meie peres peamiselt kiriku juures, siis „Esto Link'i“, vabatahtlike tegevuse, vanurite külastuste ning esinemistega kokkutulekuil laulu ja sõnaga.
Mida ütleksid muusika tähtsuse kohta oma elus?
Mulle on lapsest peale olnud tähtis laul ja muusika. Laul otse elab mu sees, ja vahete-vahel tahab see mulle endalegi märkamatult välja tulla, kui koduseid toimetusi teen. Hakkasin kirikus üsna noorelt soololaule laulma. Hiljem oli võimalus õppida laulu Helmi Betlema stuudios. Olen jäänud oma südamesoovile kindlaks, laulda ainult vaimulikke laule, kuna nendes lauludes leian mõtte ja sõnumi. Jumal on hääle kinkinud, olen seda ainult arendanud, Temale kõlagu mu laul!
Laul on andnud mulle palju rõõmu. Laul on andnud mulle ka paljudel kordadel tiivad. Need on viinud mind mitmel korral kaugetesse paikadesse, nagu Austraaliasse, Brasiiliasse, Rootsi, Vancouverisse, New Yorki ja mitmel korral Eestisse. Oleme koos abikaasaga kodumaa kogudustes palju esinenud. Eesti on jäänud meie südame külge. Pole siis ime, kui ütlen seda, et laul on andnud rõõmu, kuulajate kohta muidugi ei julge ma palju öelda.
Kuidas toimus Su raamatu kirjutamine?
Laste tungival pealekäimisel hakkasin oma mälestusi kirjutama. See võttis paar aastat aega, ja ilmus trükist aastal 2000 Tallinnas pealkirjaga „Pärija“. Üldiselt oli selle kirjutamine meeldiv elamus. Mõned leheküljed on siiski kirja pandud koos pisaratega. Elu on selline. Nüüdseks on see raamat ka ilmunud inglise keeles nimega „My Inheritance“.
Asta ja Peeter Kaups perega
„Pärija“ läks Eestis nii kiiresti läbi, et tuli veel teine trükk teha. Nüüd on seegi läbi. Ingliskeelset on veel olemas.
Kas oled veel kirjandusega tegelnud?
Töötasin mõned aastad „Ortos“, hiljem seadsin eraviisil raamatuid trükikorda ja tegin korrektuuri. Praegu toimetame ajakirja Usurändur. Koostasin ka kogumiku „Mälestusi eluteelt II“ alapealkirjaga „Kolm Marleyd“.
Mida teed, kui on muresid või asjad kipuvad viltu minema?
Olen lootnud Jumala abile. Ma ei ole kunagi pidanud pettuma!
Selle positiivse ja julgustava noodiga lõpeb meie jutuajamine. Asta on tagasihoidlik; ta ei armasta endast rääkida. Tal on palju erinevaid ülesandeid, mida ta temale omase pühendumuse ja kohusetundega täidab. Ta on „Esto Link'i“ vahendusel aidanud paljusid meie ühiskonna hädasolijaid, ikka ja jälle laulnud kirikus, matustel või ühiskondlikel üritustel. Ta on TEBK nõukogu liige ja naisringi asejuhataja. Tema võimed ja oskused kokakunsti vallas on võrratud. Asta ja Peeter Kaupsi kodu uksed on alati sõpradele valla; muuhulgas korraldatakse seal Haapsalu Gümnaasiumi endiste õpilaste kokkutulekuid.
Õnnitledes siinkohal juubilar Asta Kaupsi soovime talle eelolevateks aastateks jätkuvalt jõudu kõigi ülesannetega toimetulekuks ja samasugust nooruslikku nakatavat energiat veel pikaks ajaks!
