Seedrioru suviharjapidustusel ühenaiseetendusega „Lydia“ esinenud vabakutseline näitleja Anne Veesaar rõõmustas 30. juunil sama kavaga Ehatare elanikke. Pärast etendust avanes võimalus kauget ja kallist külalist usutleda.
Alustagem kohe otsast. Kuidas teist näitleja sai? Kas lausa teadlikult või mängis juhus selle juures mingit rolli?
Ikka täiesti teadlikult ja üsna varakult. Mäletan seda momenti lasteaiast, kui teadsin, et mina tahan näitlejaks saada, et see on elu ja tegevus, mida naudin. Oli uueaasta pidu ja minul tuli mingis lastenäidendis mängida jänest. Olin vast 5-6aastane, kuid otsustasin, et mida iganes, aga minust peab saama näitleja. Just see on elu, mida tahan elada. Ja nii oligi. Saabus aeg, mil tuli seda õppima minna. Läksin teatrikooli ja sain sisse. Tollal oli see Tallinna Riiklik Konservatoorium, nüüd on Muusikaakadeemia Lavakunsti Kool.
Kelle käe all saite oma esimese lihvi?
Voldemar Panso oli see, kes mu vastu võttis, aga tema ei jõudnud mind eriliselt lihvida. Kui olin esimesel kursusel, sai Panso oma esimese infarkti, veetis haiglas peaaegu aasta. Siis tuli tagasi, andis meile teise kursuse esimese tunni, sattus uuesti haiglasse ja suri novembris, see oli aastal 1977. Siis jätkasid seda kooli tema õpilased: Merle Karusoo, Raivo Trass ja Lembit Peterson. Õpingud kestsid neli aastat, viie aasta programm oli surutud nelja peale. Seda arvestatakse mingil määral isegi kui magistriõpet. Siis suunati mind Rakvere teatrisse, ega sel ajal polnud nii, et lähed kuhu tahad. Töötasin seal üheksa aastat, siis kümme aastat Vanalinnastuudios Eino Baskini juhendusel. Baskin suri nüüd. 23 aastat olen teinud üht ja sama seriaali – Õnne 13. Kogu aeg olen ikka Mare Peterson, nii Eestis kui väliseestlaste hulgas üle ilma. (Pikemalt Eesti Elu 17. juuli paberlehes)
