Mida ma soovin Eesti rahvale ja riigile meie sajandal aastapäeval? Ma soovin pöördumist ja oma enda vigade tunnetamist, ma soovin tõde meie endi kohta. Ma soovin, et me võiksime jõuda lähemale ideele, mis on Jumala meeles, kui ta vaatleb meie maad ja seal elavat rahvast. Ma soovin, et meist saaks see, milleks meid on loodud, ütleb Markus Järvi vabariigi juubeli eelses nädalakommentaaris.
Tervist, head sõbrad, ja meeleolukat Eesti Vabariigi aastapäeva ootust!
Rahvaid ja riike ent ka inimesi võib hinnata mitmel erineval tasandil. Esimese tasandi moodustab faktiline antus, see mis on nii, nagu ta on. Sellel tasandil Eesti riiki hinnates vaatab meile vastu suhteliselt trööstitu vaatepilt.
Eesti rahvas on moraalselt laostunud. Lokkab omakasupüüdlikkus kombineerituna argusega, mis kokku põhjustab orjameelsuse õitsengu. Suurem osa lapsi sünnib väljaspool abielu, väga paljud pered purunevad, kuna meil sisuliselt puudub truu abieluinstitutsiooni ideaal. Perekond ühiskonna alusvundamendina on lagunenud. Meil ei sünni lapsi, need kes tulevikus sünnitama peaksid kuuluvad põlvkondade hulka, keda on juba kõvasti vähem kui nende vanemaid. Lisaks sellele pole praeguste tendentside jätkudes noorematel põlvkondadel mingit kavatsust ennast tõsisele perekonnaelule pühendada ega lapsi hankida.
Eestis valitseb poliitiline kartell. Kujutate ette, miljonilise rahva üks seltskond moodustab kartelli, et ülejäänud 750 000 vaka all hoida. Eestlane on esimene, kes teisele eestlasele üleliidulist regulatsiooni Saksa täpsusega peale surub: piltlikult öeldes natukene alla poole rahvast koondub, et ülejäänutele Brüsselis meisterdatud inimideaali ja selle direktiividest moodustunud kasutusjuhendeid pähe määrida!
Maaelu on välja suretatud. Tegeliku majanduse asemel vohab libamajandus ja liigkasuvõtmine. Riigiaparaat ja avalik teenistus on muutunud enam-vähem tööstusharuks. Meie poliitiline ladvik teenib mitte Eesti rahva, vaid globalistliku võimuladviku või Eesti-sisese kliki huve.
Paljud tunnevad uhkust, et nad kuuluvad ühe mittereligioossema rahva hulka Euroopas, ning on täiesti võimetud seostama seda teise faktiga, et samal ajal ollakse ka üks kiiremini hääbuv rahvas Euroopas. Isegi paljud rahvuslased ei saa aru, millisest allikast tuleb näiteks Poola ja Ungari jõud globalismi võidukäigule vastu astuda ja oma rahva traditsioonide ja huvide eest välja astuda.
Millisest allikast see siis tuleb? See tuleb tuhandeaastasest kristlikust traditsioonist, see tuleb pühast Katoliku Kirikust, mis on kahe aastatuhande jooksul moodustanud imelise sümbioosi rahvaste tavadest-traditsioonidest ja muutmatust usust.
Kujutlegem meie sajanda juubeliaasta üritusel ette näiteks sellist pilti. Kiriku altari ees põlvitab Vabariigi president ja kogu valitsuskabinett. Nende huultel on järgmine palve:
“Surematu ajastute kuningas Jeesus Kristus! Meie, eestlased, seisame Su ees ning tunnistame Sinu valitsust, alistume Sinu seadusele ning usaldame Sinu kätte oma kodumaa ja kogu rahva. Me ütleme lahti kuradist ja kõigist tema tegudest. Me usaldame Sinu kätte Eesti rahva ja Eesti juhid. Kasutagu nad oma meelevalda õiglaselt ja ausalt ning vastavuses Sinu käskudega. Valitse meie üle, Kristus! Valitse meie kodumaa üle ja valitse kõikide rahvaste seas – kõige pühama Kolmainsuse suurimaks auks ning inimkonna pääsemise nimel.”
Tundub uskumatuna? Täpselt nii sündis aga aastal 2016, 22. novembril Krakowis, kui Katoliku Kiriku piiskopkond ja Poola president Andrzei Duda kuulutasid Jeesus Kristuse Poola kuningaks ning palusid tal valitseda oma riigi, rahva ja selle poliitiliste liidrite üle. See palve, mille ma ette lugesin oli palve poola liidrite huultel, ainult et Eesti asemel oli loomulikult Poola.
Olete te kunagi mõelnud, et põhjus, miks meie riigi eesotsas on parasjagu Brüsseli koolitusega kõrgepalgaline raamatupidaja, on selles, et Kristus ei ole Eesti kuningas? Olete mõelnud, et üks põhjustest, miks Rail Baltic kümnete meetrite laiuselt kõikidest ettejäävatest hiitest, metsatukkadest, ojakestest julmalt üle sõidab, peitub seal, et Neitsi Maarja, Jumalaema, pole oma maa Kuninganna? Olete te mõelnud, et kõige suurem garantii eesti rahva ja riigi kestmisele ja kasvamisele on Igiolev, see kes oli sama eile, on täna ja ka tulevikus?
Mida ma soovin Eesti rahvale ja riigile meie sajandal aastapäeval? Ma soovin pöördumist ja oma enda vigade tunnetamist, ma soovin tõde meie endi kohta ja et sellest ajendatuna võiksime end muuta, parandada ning teha otsuse: mitte kunagi enam samu vigu korrata.
Ma soovin, et me võiksime jõuda lähemale ideele, mis on Jumala meeles, kui ta vaatleb meie maad ja seal elavat rahvast. Me ei ole siin juhuslikult, meil on mõte ja eesmärk. Ma soovin, et meist saaks see, milleks meid on loodud.
Head vabariigi aastapäeva, head Objektiivi lugejad!
Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!
