Kersti Kaljulaidi võib nimetada vähemalt kahel põhjusel kriisipresidendiks. Esiteks oli tema ebademokraatlik ametissemääramine presidendivalimiste kriisi tulemus. Teiseks, presidendiametis on ta oma tahumatute meeleavaldustega ja varjamatu poliitilise kallutatusega esile kutsunud selle institutsiooni väärikuse ja tõsiseltvõetavuse languse, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Mäletatavasti toimus Kaljulaidi presidendiks määramine peale seda, kui riigikogu ja valijameeste kogu ei suutnud presidenti valida ning valimiste protsess liikus tagasi riigikokku.
Mäletame hästi, kuidas võimukoridore hetkeks vallanud sahina ja halvasti varjatud paanika lõpetas tagatoast välja astuv sotsialist Eiki Nestor, kes muigel näoga talutas käevangus avalikkuse ette täiesti tundmatu Brüsseli tippametniku nimega Kersti Kaljulaid.
Brüsseli ametnik, kelle selja taha rivistus samal hetkel kogu riigikogu tervikuna, määrati tagatubade üksmeelsel otsusel ametisse ilma et rahvale oleks keegi viitsinud isegi nägu teha, et tegu on demokraatliku protsessiga.
Mis seal salata, alguses võttis Kaljulaiu taha rivvi ka EKRE ning täielikust blamaažist päästis erakonna riigikogu fraktsiooni üksnes EKRE “põld”, kes Objektiivi juhtimisel asus juhtkonnale häälekat survet avaldama, et EKRE kolmandas valimisvoorus Kaljulaidil poolt ei hääletaks.
Mäletan hästi, kuidas peale siinkirjutaja põhjendusi sotsiaalmeedias, miks ei tohiks EKRE ridadest Kaljulaidile ühtegi häält tulla, kirjutas üks emotsionaalselt ülesköetud naisena käituv EKRE liige, et siinkõneleja ei tea poliitikast mitte midagi. Kõrvalmärkusena võin öelda, et tänaseks on ta EKREst juba välja visatud ning avalikult presidendi ametist tagandamist nõudnud.
EKRE fraktsioonil läks aga üle noatera, et oma häält ei antud presidendile, kellelt on tänaseks erakonna suunal kostunud vaid mõnitusi mõnituste ja hurjutusi hurjutuste otsa.
Mõnevõrra üllatuslikult võttis olukorra peale presidendivalimisi väga tabavalt kokku aastatel 2013–2015 president Toomas Hendrik Ilvese nõunikuna töötanud Iivi Anna Masso, kes jälgis Eestis juba tuttavaks saanud skeemi: euroliberaalsete loosungite ja kantseliitliku häma asemele sugeneb nagu võluväel mõistuse imeline selgus ja väljenduse teravus, kui süsteem sind enda rüpest välja heidab.
Kuigi Eesti Päevalehe kolumnistina ja ajakirja Diplomaatia peatoimetajana tegutsenud Masso hinnangul oli valimiste ebaõnnestumine nii riigikogus kui valimiskogus piinlikkust tekitav, olid ühe kandidaadiga võltsvalimised märksa problemaatilisemad:
“Veel piinlikum oli see, et asi lõppes ühe kandidaadi konkurentsitu kiirvalimisega, vaevalt nädalase “presidendi tegemisega” suhteliselt vähe tuntud välkkandidaadist, kes nii riigikogule kui üldsusele kiirtoiduna mälumata kurgust alla lükati. See konkurentsitus tuletas vägisi meelde vanu aegu,” kirjutas Masso kolm aastat tagasi Postimehes.
“On selge, et ühe kandidaadiga valimised ei ole demokraatlikud valimised,” rõhutas Masso. Tagatubade küüniline käitumine suurendasid Masso hinnangul rahva võõrandumist võimueliidist:
“Alguses pakuti kodanikele vähemalt vaatleja osa näitemängus, kus konkurendid üksteiselt mõõtu võtsid. Siis aga pandi nad ühtäkki lihtsalt fakti ette, et neile on toodud president Euroopast. /…/Selle kiire “presidenditegemisega” saatis eliit rahvale sõnumi, et enam ei viitsita isegi teeselda avatud konkurentsi, näidelda demokraatiat. Teeme, mida tahame, sest see on võimalik. Ehkki see pole ilus.”
Nii määrati president Kersti Kaljulaid ametisse just nagu lahendusena kriisile, ent vaid Objektiiv ja mõned üksikud panid kohe alguses tähele, et lahenduse asemel tõukas poliitiline klann end veel suuremasse kriisi, mille üheks tagajärjeks oli EKRE jõuline tõus viimastel valimistel parlamendi kolmandaks erakonnaks ja seejärel otse Ratase valitsusse.
Täna on selge, et kriis presidendi toolil vaid süveneb, kui ebademokraatlikult ametisse määratud ametnik käitub riigikogu ees ülbelt ja matslikult, tõmmates teismelise tüdruku kombel selga sõnumiga dressipluuse ja jalutades oma suva järgi minema valitsuse vannutamiselt.
Liberaalse demokraatia ülempreestrinnana tunneb ta end olevat kohustatud valima poliitilist leeri, kasvõi oma maa valitsuse vastu.
„Valetaksin, kui ütleksin, et see valitsus pole ohtlik Eesti välispoliitikale ja liitlassuhetele,” rääkis Kaljulaid 20. mail Päevalehele antud intervjuus. Nii öeldes, ajab Kaljulaid lihtsalt jama. Ja ta teab seda.
EKRE ei kujuta endast üheski olulises Eesti välispoliitilises dogmas, nagu orienteeritus NATOle ja USAle mingit alternatiivi ülejäänud poliitilisele gestaltile. Erinevus seisneb vaid Euroopa Liidu poliitika rõhuasetustes, mis oma kaalult on palju väiksemad kui USA sõjatööstuskompleksi ja panganduse ehk tõelise globalismimootori huvid siin väiksel maalapil, 200 km Peterburist.
Kaljulaid teab seda väga hästi, kuid tagatubade poolt määratud ametnikuna mängib ta kaasa ülejäänud seltskonnaga.
Mängu nimeks on sisepoliitilise kaardi tagumine välispoliitika lauale, et üritada meie orjameelsusest ja pugemisest oma teise loomuse teinud üldsust sellega mõjutada.
Kui EKRE oleks tõeliselt ohtlik Eesti välispoliitilisele kursile, siis hakkaksid tõenäoliselt plahvatama autopommid ja vallanduks põhiseaduslik kriis, mitte ei antaks Kadrioru parnassilt intervjuusid.
Kommentaari lõppu jäägu aga kõlama siin Objektiivis juba traditsiooniks saanud ceterum censeo: president tehtagu rahva poolt valitavaks või visatagu see tarbetu institutsioona ajaloo prügikasti.
