Nädalakommentaar: pilk hinge
Markus Järvi -
19. aprill 2019
https://objektiiv.ee/nadalakom...
Jumala pilk läbistab aja ja ruumi ning lõpuks ka inimhinge. See on alati suunatud kordumatu ja ainulaadse inimisiku poole. Nädalakommentaaris arutleb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi Suure Reede tähenduse üle.
On Suur Reede, Kristuse kannatuse, ristilöömise ja surma päev, üksainus päev terves igavikus, mil filosoof Friedrich Nietzschel oli osaliselt õigus: “Jumal on surnud!”
Jah, täna me võime öelda, et ta sureb ja on surnud.
Mel Gibsoni suurfilmist “Kristuse passioon” võiks rääkida lõputult, kuna tegu on vaimuliku meditatsiooni mastaabiga oratooriumiga, kus kõik olulised kannatusloo detailid, mida Kiriku päranduses on edasi kantud kümnete, kui mitte sadade pühakute ilmutuste ja kaemuste kaudu, on äkitselt leidnud kunstiliselt ja kujundlikult veenva vormi.
Selles meditatsioonis pole Jeesust üritatud kujutada suurte silmadega, poolnaiseliku patsiga poisina, vaid ta on lähedal sellele isikule, kellest me saame aimdust evangeeliumitest: sügavalt inimlik, mehine ja majesteetlik Kuningas. Lõpuni kannatav Kuningas.
Ühest detailist tahan aga täna rääkida pikemalt. See on lihtne, aga samas täiesti geniaalne element, mille Gibson laseb korduvalt filmis esile tulla.
Kristus räägib oma kannatuse ajal valitud sõnu, ta vastab üksnes preestritest koosnevale Suurkohtule ja Pilatusele. Purjus seltskonnaga lällava Herodese ees ta vaikib. Ta ei vaata talle isegi otsa.
Küll aga heidab Kristus oma kannatuse jooksul pilgu mitmete kohalolijate ja isegi väliselt juhuslike inimeste peale.
Üks pilk kuulub Peetrusele, kes ülempreestri õues on kolm korda teda maha salanud. Teine aga ühele Herodese õukonnas olevale teenrile. Kolmandat korda vaatab Kristus Rooma sõdurit, kes hiljem ülemuse käsul tema külje odaga läbistab, juba siis kui Kristus on surnud. Sellele sõdurile annab traditsioon ka nime – Longinus.
Selles silmapilgus suhtleb hing vahetult oma Loojaga ning kellelgi pole asja nende vahele.
Jumalikus pilgus kõneleb kannatav Kristus. Mida ta ütleb? Ma ei tea, mida ta igale ühele teist kostab, ent mitmetele pühakutele on ta öelnud seda, mis kunagi mõjus mulle täiesti šokeerivana. Eraviisilistes ilmutustes on Kristus rääkinud, kuidas ta oleks valmis kannatama kõik uuesti ja iga inimese eest eraldi. Ta oleks valmis kümneid miljardeid kordi oma passiooni algusest lõpuni läbi kannatama, kui ta saaks sellega päästa inimese hinge.
Aga see ei annaks enam midagi juurde.
Igavikuline Jumal, lihakssaanud Sõna, on kõik enda peale võtnud ühe ainsa korraga. Kõik on tehtud. Midagi rohkemat pole enam võimalik teha.
Jumal on teinud ühe korra ja samas lõpmatult oma risti ja verega puust ja punaseks. Ristikannatus on tõelise inimese ja tõelise Jumala tegu, mis allub ajalisele raamistikule, ent on aset leidnud igaviku lõpmatuses. Armastuses, rahus ja vaikuses.
Jumalikul pilgul on alati detsinatsioon, vastuvõtja, kes sulgeb selle silmapilguks. Selles leiab aset üks kõige peidetumaid ja suuremaid müsteeriume: inimese vabaduse saladus.
Ühe silmapilgu jooksul annab inimene endast aru. Ta võtab Jumala vastu või hülgab tema.
Naljakas on vaadata, kuidas inimesed kardavad usu pealesurumist. Jumal ei suru mitte kunagi ennast peale. Ta on kõige peenetundelisem kõnetaja, kelle jaoks inimese, tema enda loodu vabadus on püha – nii püha, et ta laseb mõnedel inimestel end vabatahtlikult põrgusse heita.
Sest tal pole midagi enam teha. Ta on teinud kõik Kristuse ristiohvris.
Tal pole midagi muud enam öelda. Ta on öelnud igavikust vaid ühe Sõna, Logose, kes on tema Poeg.
Jumala Poeg on aga lihaks saanud, meie eest kannatanud ja kolmandal päeval üles tõusnud, et meil oleks igavene elu.