Nädalakommentaar: puujumal
Markus Järvi -
5. oktoober 2018
Jaga Facebookis
Puujumal on meie seesmine rehepapp, mis väiklase kasuahnuse nimel on valmis kõik üllamad põhimõtted välja naerma. Markus Järvi nädalakommentaar.
Aeg-ajalt ilmutab moodsas rahvakunstis end arhetüüp, eesriide tagant laseb end paista tõe diskursus. Viivuks sisenetakse lausumisse, mis tõstab loori asjadelt nii nagu nad on.
Kui ma eelmises “Fookuses” rääkisin puujumalast ja eestlaste mugandumisest kõikide võimalike võõrvõimude ja ideoloogiate ettekirjutustega, tekitas see arusaadavalt pahameelt.
Täna ei kavatse ma seda pahameelt siluda, vaid ma keeran omalt poolt vinti veel juurde.
Kohe alguses olgu öeldud, et mulle väga meeldib mets ja ma armastan puid, nagu iga teinegi eestlane. Ma olen vastu Eesti metsade hävitamisele. Pooldan raierahu siis, kui linnud pesitsevad – seda peaks pooldama iga vähegi vaimsema sisekaemusega taluperemees, iga inimene, kes näeb Looja palet looduses ning on harjunud raaguva maa üll kõlavas metshanede ja sookurgede lahkumishüüus kuulma kõige kaduva karjet igaviku poole.
Traditsionalistina olen ma vastu hiietukkade hävitamisele ega poolda sotsialistlikku poliitikat, mille raames ausad Eesti kolhoosibrigadirid, meie kaasmaalased, tallasid hiied roomikute alla, silmis uus viisaastakuplaan.
Vähe sellest. Kui taevast langeks ühel heal päeval alla Eesti Katoliiklik Kuningriik ja peale seda kui Jüri Ratas, Taavi Rõivas ning kõik endised kommunistid-euroliberaalid eesotsas Andrus Ansipi, Jürgen Ligi, Andres Anvelti ja Valdo Randperega ühes vastavate fraktsioonide ja noortekogudega oleks en masse pöördunud kiriku liikmeteks, sealjuures kinnitades pisarsilmi, et nad on alati olnud südames kõige tulihingelisemad Püha Kiriku pojad ning oodanud juba aastakümneid, millal nad ometi kiriku pühale üritusele kaasa võiksid aidata, isegi siis tunnistaksin ma mõne maavillase habemiku õigust hiies käia. Las inimeseloom käib, küll ta kunagi mõistab.
Kuna otsene vastupanu võib viia pea pakule ja vabadusvõitlus lõppeda surmaga, siis tuleb teha kompromiss, mis on orjameelsuse baasstruktuuri ehituskivi. Vabaduse asemel tuleb valida elu isanda all, au ja hukkasaamise asemel hakkamasaamine, riski asemel kalkuleeritud otsus, mis garanteerib minimaalsed elatusvahendid, kuid jätab elunatukese alles.
Selleks, et seda elunatukest hoida, tuleb sahvrist valida välja sobiv nipp. Tavaliselt on see nipp madalamat sorti, vääritu sahkerdamine. Mida muud ta olla saakski, kui väärikuse ja sirgeselgsuse suhtes on juba kompromissile mindud.
Aga ega’s nipp pole lihtsalt niisama elatusmiinimumi säilitamiseks. Oh ei.
Rehepapp näeb nipis elatusvahendite hankimise ja elu säilitamise kõrval ka suurepärast võimalust isandate kahjustamiseks. Mõnel patriootlikumal rehepapil omandab nippide arsenal suisa vabadusvõitluse oreooli – näpistad endale mõisa aidast kaeru, kahjustad samas ka rüütelkonna ülemvõimu ja aitad ennemuistsel priiusepõlvel samm-sammu haaval tagasi tulla. Varastad kolhoosist mutreid ja tavotti, tõmbad traktori paagist tagahoovis seisva null ühe jaoks kütust, ennäe, õõnestad samal ajal nõukogude võimu. Kirjutad projekte ja pumpad Euroopa Liidust miljoneid, aga kui liit peaks kunagi kokku kukkuma, laulad hosiannat vabadusele ja Eesti rahva suurele koidikule ning tunnistad, et südames olime me ju alati ustavad põhiseaduse vaimule.
Ent süües kasvab isu. Filosoofist või maadeavastajast ullikese paruni tagant annab lisaks kaerale virutada ka kardulast ja mõne pooliku. Nõukogude võimu annab aga õõnestada süsteemselt tervete tööbrigaadidena, tervete kolhoosidena. Kui nüüd saaks veel Kiire moodi mingi nipiga võtta endale kaks naist korraga ja pealekauba süüdistada Tootsi abielurikkumises! Vot see oleks alles nipp, millega Issanda enda käsk, et igal mehel olgu üks naine ja igal naisel üks mees, saaks pea peale pööratud ja ausa mehena pealekauba ära elatud. Vanapaganale me juba kallasime sulatina silma, nüüd on Jumala kord.
Mingit nippi, mis voorustest ja tõest mööda läheks ja seejuures säilitaks väärikuse, aususe, üllameelsuse, vaimse ja kehalise puhtuse, sirgeselgsuse ja vabatmehe vaimu, ei ole.
Lihtsalt ei ole.
Riiki rajatakse ohverdustega, tõelist rikkust karmi tööga. Vabadust kaitstakse enda ja oma lähedaste verega. Väärikaks jäädakse tõele au andes.
Ei ole mingit nippi, millega Ungari sangarlikku võitlust maha surudes ja sanktsioone toetades, võiks ühtlasi oma sugulasrahva ees säilitada hea maine. Pole mingit nippi, millega Guy Verhofstadti õõnsate kiitussõnade peale ühtlasi paipoisilikult, kuid tsipa nagu ka rehepaplikult muheledes, võiks säilitada oma väärikuse.
Ei ole.
Neile, kes tunnevad end puujumala kujundist puudutatuna, on mul aga varuks väljakutse. Teeme siis selle asja ära!
Teie kallistage puud, mina kummardan Jeesust Kristust pühimas altarisakramendis ja pühendan oma elu Maarjamaa kuningannale, Pühimale Jumalaemale, ent tulemus peab mõlema puhul olema sama.
Ärge rikkuge abielu, ärge jätke maha oma perekondi. Võtke vastu kõik lapsed, keda Jumal või vastavalt hiievana või kosmiline energia teile saadab. Tunnetage vastutust enda perekonna ees. Toetage perekonnakultuuri, lõpetage ringihooramine enne ja pärast abielu.
Lõpetage varastamine. Seadke oma elu eesmärgiks ohvrimeelsus ühes sirgeselgusega, tõeline alandlikkus koos vabaduse vaimuga. Lõpetage arutu joomine ja narkootikumide tarvitamine.
Saatke kuu peale poliitilised kompromissid ja tunnetage endal kodaniku vastutust. Kui Eesti rahvas kõike eelnevat teeks puhtalt puid kallistades, siis minu, katoliiklase, kummardus ja müts maha.
Praegune pilt räägib aga senini sootuks millestki muust.
Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!