Markus Järvi -
3. mai 2019
Jaga Facebookis
Riigivõimu usaldusväärsust ei kahjusta miski rohkem kui avaliku võimu ebaõiglane kaksikmoraal ja topeltstandardite käikulaskmine. Kui keegi sooviks riigi sümboolset kapitali ja sellega ühtlasi kogu riiki hävitada, oleks Kersti Kaljulaiu viimane avantüür talle heaks teeviidaks. Süütuse presumptsioonil trampides ja kaksikmoraali kehtestades on president Kaljulaid teinud meie ühiskonnale tõsist kahju ning peaks tagasi astuma, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Ahto Lobjaka juhtumi ja president Kersti Kaljulaidi käitumise osas Marti Kuusiku ametissevannutamise ajal on nii palju tolmu üles keerutatud, et olukorra hindamiseks ja mõtestamiseks oleks vaja hetkeks kollektiivsest hullusest kõrvale astuda.
Üks võimalus seda teha, on lagundada probleem võimalikult lihtsateks algosakesteks. Mõtlesin kommentaari kirjutades, millise mõistega kogu olukorda võiks kirjeldada – ühe keskse mõistega.
Selleks on sõna “topeltstandard”, millele on juba viidanud ka Postimehe aasta arvamusliider Ivan Makarov ja keeleteadlane Toomas Haug. Kaljulaiu, Lobjaka ja kogu liberaalse üldsuse käitumises on topeltstandardite häbitu ja avalik rakendamine probleemi tuuma keskseks komponendiks.
Näeme, et liberaalne ladvik rakendab konservatiivide ja liberaalide suunal täiesti erinevat mõõdupuud. Ma ei tea, kas see toimub teadlikult ja seega küüniliselt, või on selles ka teatav alateadlik moment, ent tulemused on siiski täiesti avalikud ja kõikidele tajutavad.
Ahto Lobjakas koos teiste liberaalidest arvamusliidritega on korduvalt rääkinud, kuidas ajakirjandus- arvamus- ja eriti sõnavabadusel on oma selged piirid. Need piirid ei tulene niivõrd kehtivatest seadustest, kuivõrd laiemale publikule tundmatutest ideoloogilistest ettekirjutustest ja okultsetest “euroopalikest väärtustest”, mis tuleviku seadusteks vormituna alles hakkavad sõnavabaduse piire määrama nii nagu seda on juhtunud juba mitmel pool mujal.
Igal juhul, sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse piiramine pahemlibraalsetest ideoloogilistest postulaatidest lähtudes on Lobjaka arvates igati vajalik ja tervitatav.
Liberaalidele aga piirangud ei kehti. Vastupidi – liberaalidele tuleks andeks anda isegi nende endi poolt pikalt ja laialt hukka mõistetud dehumaniseerivate mõistete kasutamine, juhul kui mõiste objekt on “õige”.
EKRE ministreid võib eetris nimetada saastaks ning igasugune kriitika, rääkimata distsipliin, sellise väite esitaja vastu on lubamatu ning tõlgendatav ajakirjandusvabaduse ahistamise või hiiliva autokraatiaõhkkonna kehtestamisena.
Kui konservatiiv jääb sellist ilmselget topeltstandardite käikulaskmist nõutult pealt vaatama, tehakse nägu, et tegu on igipõlise korraldusega, millele pole sünnis vastu vaielda.
Seda viimast öeldakse sellise mureliku ja patroneeriva hoiakuga, nagu lapsevanem manitseks poriloiku kukkunud last.
Kaljulaiu demonstratiivne lahkumine Marti Kuusiku ministrivande andmiselt on teine astronoomiliste topeltstandardite näide, mis lisab eelnevale ka poliitilistel kaalutlustel süütuse presumptsioonil trampimise.
Sõltumata sellest, millise tulemuseni jõuab Kuusiku suunal algatatud kriminaaluurimine, on Vabariigi presidendil asjade praeguses seisus kohustus austada põhiseaduses selgelt väljendatud süütuse presumptsiooni nõuet. „Kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus,“ seisab põhiseaduses.
Ühe ajaleheartikli baasil süütuse presumptsioonil trampimine pole enam mingi suvaline fopaa või maitsevääratus, vaid õigusriigi aluspõhimõtte selge eiramine, mida president ei tohi endale mitte mingil juhul lubada.
Seda enam paistavad välja Kaljulaiu topeltstandardid, kui tõendatusti oma kolleegi jalgadega peksnud Tiit Ojasoole kutsus president andestama ning tegi temast mõned kuud peale skandaali Eesti 100 juubelilavastuse peaarhitekti. Toona rääkis Kaljulaid teises toonis:
EKRE ministrikandidaadi Kuusiku puhul, kelle suunas on esitatud senini vaid kahtlusi ning kes ise koos oma endise abikaasaga on avalikkuse ees süüdistusi eitanud, need sõnad ilmselt ei käi.
Mõtleme nüüd natukene päevelgete topeltstandardite mõjule, eriti nende südames, kelle osas neid ebaõiglaselt rakendatakse.
Pole olemas paremat viisi ühiskonna lõhestamiseks, vihale ajamiseks ja ühes ühiskonna osas allumatuse ja mässumeele esile kutsumiseks kui võrdsuse ideaalist lähtuva riigi juhtkonna poolt topelstandardite rakendamine sellisel viisil, et peaks olema pime ja pururumal, kui sellest keegi aru ei saa.
Lõppastmes ei jää ebaõiglase kohtlemise kannatavale poolele järgi midagi muud kui ülestõus ja mäss, sest usaldus võimu vastu on läinud, usaldus selle vastu, et võim võiks ellu viia oma kõige olulisemat ülesannet, milleks on tagada ühiskondlik õiglus.
Seega ei kahjusta riigivõimu usaldusväärsust miski enam kui avaliku võimu manifestne kaksikmoraal ja topeltstandardite käikulaskmine. Kui keegi soovib riigi sümboolset kapitali ja sellega ühtlasi kogu riiki hävitada, on Kersti Kaljulaiu viimane avantüür talle heaks teeviidaks.
Kersti Kaljulaid on süütuse presumptsioonil trampides ja kaksikmoraali kehtestades teinud meie ühiskonnale tõsist kahju ning peab tagasi astuma!
On aeg, et see sõnum kõlaks Eestis üha jõulisemalt ja üha selgemalt.