Mõistlikkuses, õigluses, meelekindluses ja mõõdukuses välja arenenud isikuid kardab revolutsioon kõige rohkem. Vasturevolutsiooni ja vaimse vabadusvõitluse tuumaks peab seega olema voorusliku isiku väljaarendamine eelkõige meis endis, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi hooaja viimases nädalakommentaaris.
Ma ei hakka tegevusaasta viimases kommentaaris rääkima Objektiivist või meie missioonist. Esiteks oleme sellest juba rääkinud eelmises “Fookuses”–saates ja enne seda veel tuhat korda erinevates materjalides ning teiseks, rääkimisest siin ei aita. Asjad tuleb lihtsalt ära teha, ja kui muudmoodi ei õnnestu, siis tuima monotoonsusega ära teha, ühesõnaga oma kohust täita.
Täna ma räägin sellest, mis seisab raudpoldi, luustiku ja DNAna Objektiivi konstitutsioonis – revolutsioonist ja vasturevolutsioonist.
Hiljuti Soome kasvatusteadlase ja professori Tapio Puolimatka artiklit redigeerides ja üles pannes tabasin end mõttelt, et revolutsioonilise protsessi üks peamisi hoobasid, millega inimene tehakse antikristliku süsteemi mutriks ning tekib näotu ja isikupäratu mass, mida end juhtivaks eliidiks pidav seltskond oma äranägemise järgi suunab, on lahti seletatav väga lihtsalt.
Tapio Puolimatka tsiteerib pikalt Prantsuse revolutsiooni ajal elanud kurikuulsat libertiini ja perverti Markii de Sade’i, kelle jaoks pole seksuaalse kõlbluse hülgamine üksnes naudingutele andumise eeltingimus ja vahend, vaid eelkõige sotsiaalne, poliitiline ja süvatähenduses kultuuriline programm, mille abil allutada massid riigi kontrollile.
Revolutsiooni ühe peamise hoova ehk himuruse ühiskondlik toimemehhanism on teada-tuntud juba Uue Testamendi päevadest peale.
Kõlvatuse laienedes jääb inimestel märkamata, kuidas nende poliitilised ja majanduslikud vabadused vähenevad ning riigi totalitaristlik kontroll suureneb. Miks? Sest kasvava kõlvatuse tagajärgede ohjeldamiseks on vaja türanlikku riiki.
Nii ulatab seksuaalrevolutsioon abipaluva käe totalitarismile ja vastupidi – totalitaristlik heaoluriik teeb kõik endast oleneva, et inimesi nende roosas nautlemises edasi marineerida ning neid seejärel vajalikus suunas ohjata.
Eelneva kaudu omandab sügavama tähenduse ka Orwelli kuulus maksiim, mille ta laseb raiuda uuskeelse riikliku propaganda üheks keskseks tõdemuseks romaanis 1984: vabadus on orjus.
Siin ilmneb teine oluline aspekt, millele Tapio Puolimatka ühes de Sade’iga tabavalt tähelepanu juhib. Vooruslikud inimesed elavad meelerahus ning nad on välja kujundanud tugeva isiksuse. Väärikaid ja vooruslikke inimesi on aga raske kontrollida ja suunata.
Tsiteerin Tapio Puolimatka teksti, kes omakorda tsiteerib de Sade’i:
“Prantsuse revolutsiooni ajal kirjutas de Sade poliitilise traktaadi, milles ta kurdab, et moraalset inimest on väljastpoolt raske juhtida, sest tal on tugev eneseteadvus ja meelerahu: „Inimese moraalne olukord on rahu ja rahulikkuse seisund, tema ebamoraalne olukord on pideva liikumise seisund.”
Pideva rahutuse võimuses olevat inimest on kergem juhtida revolutsioonilise tegevuse juurde. Seetõttu on vältimatult vajalik „lammutada ühiskonna liikmeid, et nende moraalne peataolek tuleks kasuks rahvaülestõusu masinavärgile.“
See tõdemus viib meid vasturevolutsiooni ehk vaimse vabadusvõitluse juurteni, milleks on voorusliku isiku väljaarendamine eelkõige meis endis – igas ühes eraldi.
Teatavasti on voorus harjumuspärane ja kindel kalduvus teha head. Kreeka klassikalise filosoofia järgi kaasneb inimeses nelja kardinaalse vooruse – mõistlikkuse, õigluse, meelekindluse ja mõõdukuse – omandanud isikuga autonoomia ehk sõna-sõnalt enesele seaduse andmine.
Kui tulla tagasi revolutsiooni eelsesse Prantsusmaale, siis võiks Montesquieu võimude lahususe printsiipi parafraseerides öelda, et vooruslik inimene on iseenesele seadusandlik ja täidesaatev organ ning mingil tasandil teostab enese suhtes ka kohtuvõimu.
Kes see on, kellele pädevusse kuuluvad kõik kolm võimu?
See on loomulikult kuningas. Nii teostabki vooruslik inimene teatavas mõttes monarhilist printsiipi olles iseenda valitseja – türann oma halbadele kalduvustele ja ihadele ning kuningas oma voorustele.
Hüveliselt autonoomset inimest pole vaja valitseda totalitaarse riigi bürokraatlike seaduste, tobedate ettekirjutuste ja politseijärelvalvega. Ta ei varasta ka siis, kui keegi ei valva, ta ei söö ega joo mõõdutundetult isegi mitte suletud köögikardinate taga, ta ei riku abielu ka siis mitte, kui keegi ei näe.
Ta on teinud mõistlikkusest oma mõõdupuu. See kallutab tema mõistuse tundma igas olukorras ära seda, mis on talle tõeliselt hea ning valima õiged vahendid selle saavutamiseks. “Mõistlikkus suunab teisi voorusi, näidates kätte nende korra ja määra,” seisab kiriku katekismuse kompendiumis.
Mõistlike, ausate ja vooruslike inimesi ei kujunda riik, vaid riik peab ise joonduma nende järgi.
Just tõeliselt väljaarenenud isikuid kardab aga revolutsioon kõige rohkem ja ta teeb kõik selleks, et massimeedia ja meelelahutuse idioodistava mõju tulemusel moodustada inimestest ühtest sültjat massi, mida saab oma äranägemise järgi vormida.
Nii seisneb tõhusaim vastupanu revolutsioonile enda isiku arendamises, ja kui vaja siis üha uute korrektsioonide tegemises, ehk jätkuvas meeleparanduses viibimine. See pole kerge tee, aga mitte midagi väärtuslikku ega püsivat ei saavutata kergelt.
Hooaja viimases nädalakommentaaris soovin nii teile, head vaatajad, nagu loomulikult ka iseendale, tõelise autonoomia saavutamist kurjast, madaldavast ja inimese väärikust alandavast. Kaunist ja päikeselist suve teile!
