On kõle Eestimaa talv. Istun koolivennaga reede õhtul Tartus Wilde kohvikus, kui kolm daami paluvad luba meie kõrval istet võtta. Mind hakkab häirima minu kõrval istuva kõige noorema daami peataolek, kes ei tea, mida menüüst valida. Soovitan tal võtta tai krevetisuppi. Näitsik otsustabki mu soovituse kasuks. Minu kõrvale ta seda sööma siiski ei jää ja seltskond põgeneb esimesel võimalusel juhuslikult vabanenud lauda. Just siis, kui ma arvan, et on aeg koju minna, pöördub minu poole toosama noor daam, kellele ennist krevetisuppi soovitasin.

„Palun, see on sulle, see oli hea soovitus,“ nende sõnadega ulatab ta mulle tai supiga kaasneva boonuskupongi.

Kuigi üsna süütu ja tühine zhest, on tunne, nagu mulle ulatataks 33 miljonit võitnud loteriipilet.

Silmitsen kupongi siit- ja sealtpoolt, üritan mõista toimunut ning lõpuks kogelen, et sa ju ei kirjutanud siia oma telefoninumbrit. „Mul polnudki seda mõttes,“ vastab tema. „Aga kus ma sind siis edaspidi näha saan?“ — „Kui sa mind näha soovid, siis pead homme kell seitse Vanemuisesse tulema.“ Edasi kuulen, et mul tuleb istuda saalis ja et tema on laval. Saan ka teada, et neiu nimi on Mari. Kodus uurin „Vanemuise“ võrgulehekülge, kust selgub, et sel ajal etendub Vanemuises ballett „Chopiniana. Quiteria pulm“, peaosas Mari Savitski.


Mariga Ameerikas

Talvele järgneb kevad, suvi, siis sügis. Sõidame Mariga Ameerikas mööda Masspike'i ida poole. Sõita on kolm tundi ja nii on aega teda usutleda.

Ta on tulnud Ameerikasse balletikooli, kuulsasse Joffrey'sse Manhattanil. Õigemini ei tulnud, vaid Joffrey noppis ta ühelt suviselt New Yorgi konkursilt üles ja pakkus kooli stipendiumi põhjendusega, et kui Mari saab oma „vene koolkonnale“ selga ameerika kuue, siis võivat see huvitava tulemuse anda.

Mari ise arvab, et esmatähtis oli talle hoopis edasiliikumine. Ta kartis, et veel üks aasta Tartut ja siis oleks ta selle linna vangiks jäänud, edasine areng aga rutiini surnud.

Minu kahtluse, et New York on lühikese ajaga teinud temaga seda, mida Tartu ei suutnud, tõrjub ta ägedalt tagasi. Ta väidab, et ei pea New Yorki maailma nabaks ja et alles peale Joffrey't ta otsustab, kas ballett on üldse tema ala või mitte.

Vale ala?

„Ma olen vist vale ala valinud, oleksin pidanud hoopis lennukooli minema,“ arvab Mari II maailmasõja aegsest treeninglennukist välja ronides. Äsja oli toimunud tema elu esimene kokkupuude sportlennundusega. Poole tunni jooksul tegi ta kaasa kõige hullemad aeronautikamanöövrid, millele kõigile eestikeelset nime ei leiagi: stall'i, saba ees kukkumise, spiraali, mitu surmasõlme, barrel roll'i ja haamri. Seda kõike oma esimesel vabal nädalavahetusel New Yorgi Joffrey balletikoolist.

Ookeaniäärsel New Englandi lehmakarjamaal asuvalt väikeselt lennuväljalt lahkudes uurin, kui tõsiselt Mari seda lendama õppimise juttu nüüd rääkis. „Tead, ükspäev lendan ma niikuinii,“ vastab ta lennukeid vaadates.

Joffrey's nalja ei tehta

Saan teada, et Manhattanil asuv Joffrey kool ei olevat iseenesest midagi luksuslikku ega silmatorkavat, pearõhk on seal asetatud õppejõudude kvaliteedile. Mari oli taibanud juba esimestel tundidel, et neilt õpetajatelt on, mida õppida.

Uurides Marilt, kas see oli nüüd õnn või juhus, et ta sedasi äravalituks ja Joffrey stipendiaadiks sai, vastab ta, et mitte. Ta arvab olevat selle paljude inimeste töö. Ta nimetab esmalt Tõnu Veilerit, kelle käe all ta 9 aastat kasvas. Palju nõu ja abi sai ta ka balletipedagoogilt Tiiu Randviirult ning abielupaar Kaie Kõrb ja Viesturs Jansons on talle oma teadmisi jaganud.

Joffreys tehakse tõsist tööd. Kool kestab hommikul kella 10-st õhtul 6-ni ja tamp on pidev, vaid lühikeste puhkepausidega. Mari õppis koos paarikümne ameeriklasega, kelle hulgas ta oli kõige kaugemalt tulnud.

Vene ja ameerika koolkonna erinevusi kirjeldab Mari aga üsna värvikalt. Vene koolkonna lahutamatu osa olla baleriini „tümitamine“ ja tema vigade esiletõstmine, ameerika oma aga otse vastupidine. Joffrey's õpetatavat enda julget ja agressiivset eksponeerimist, enesekindlust, oma tugevate külgede esiletõstmist. Peale psühholoogilise külje nimetab Mari veel ameerika balletikooli omapärana väga tõsist jalgade tehnika arendamist.

Mida arvab Mari elust New Yorgis?

Elu New Yorgis on pööraselt kallis, eriti elukoht, sest väga kaugel Manhattanist elada ei saa, kuna nii veniks päev kooli ja koju sõites pööraselt pikaks ja tapvaks, räägib Mari. Nii ta elaski Brooklyn'is, koolist poole tunni metroosõidu kaugusel. Tema õpinguid toetasid tõhusalt ka Tartu ja Tallinna kultuurikapitalid.

New Yorgi koletud hinnad ja lõputud ahvatlused muuseumide, kunstigaleriide ja teatrite näol panid teda vahel mõtlema, et oleks hea omada ka mingit tööd või sissetulekut. Seda aga ei võimaldanud tema õppuriviisa ja mis veelgi tähtsam — Mari leiab, et kahte jumalat ta teenida ei saa. Balletikool võtnud temast viimase ja isegi lihttööd tehes oleks ta olnud kas halb õpilane või halb tööline. Kumbki valik talle ei meeldinud ja ta jäi pelgalt heaks õpilaseks. Koolis olevat kohe näha, kes tööl käib — nende pühendumine olla poolik.


Tagasi kodus

Kõik ülaltoodu oli kirja pandud möödunud aastal. Mis on Marist vahepeal saanud?

Postimees kirjutas, et kolmveerand aastat New Yorgi mainekas balletikoolis õppinud Vanemuise balletisolist Mari Savitski on nüüd Tartus tagasi ja veendunud, et tegi sellega õige sammu.

Vastates küsimusele, mille poolest võiks erineda Pärnu, Tallinna, New Yorgi või Tartu balletipubliku aplaus, arvab Mari, et mingit vahet ei ole. „Kuigi aplaus oleneb ka sellest, kui haritud publik on ja kui palju saab ta aru klassikalisest tantsust, on kõige tähtsam see, mida suudab tantsija pakkuda,“ selgitas ta.

Mari tegelik kodu on Tallinnas, Vabriku tänavas, kus elavad tema vend Henri, kilpkonn Otto ja kass Ressen. Tallinnas elavad ka ta lahkuläinud vanemad. Teatrihuvi sai Mari kodust kaasa, kui käis lapsena koos perega etendustel ja kontsertidel. Balletti sattus ta seepärast, et tahtis ise tantsida. Ta ütleb, et praegu on tema elus esikohal ballett, et ta on „balletiga abielus“. Tavaline perekonnaelu tulevat siis, kui selleks on õige aeg.

New Yorgis tundis Mari end turvalisena ja hindab seal veedetud aega kõrgelt: „Elada kolmveerand aastat kõigist tuttavatest ja kõigest kodusest eemal, kaugel võõral maal, on paras õppetund,“ arvab Mari, kellel oli küll võimalus New Yorki jääda, aga ta valis Tartu, sest tundis, et ei tahtnud Ameerikasse jääda.

Sel suvel veetis Mari juunikuu ja juuli alguse USA-s, kus ta aitas New Yorgis korraldada Joffrey balletikoolis rahvusvahelist konkurssi. Kõige selle eesmärk oli endast võõral maal Eestist märku anda ning luua uusi sidemeid.

28. juunil ilmus New York Times'is Jack Andersoni artikkel „Awards and a Gala Show for Dancers of 19 Countries“, millest selgub, et Mari Savitski tantsis soolo-osa VIII New Yorgi Rahvusvahelise balletivõistluse galakontserdil. Kahtlemata oli eesti baleriinile suureks auks esineda solistina nii tähelepanuväärsel kontserdil.

Märkmed: