Erik Linnoltit (82) kohtan esimest korda Connecticutis Avoni linnakeses üsna juhuslikult ühele sünnipäevapeole sattudes. Ta räägib esimesel kohtumisel minu kui võõraga vähe, rohkem vaatleb ja kuulab. Erik on hulluarst, ilmselt juurdleb ta mu diagnoosi kallal, mõtlen, ja hakkan end ebamugavalt tundma. Hiljem saan teada, et uustulnukatest naiskülaliste taluvusläve uurivat Erik väga kiirelt välja, mehed teda eriti ei huvita.

Miks just psühhiaatriks?

Erik alustas arstiks õppimist Tartu Ülikoolis, siis põgenes kommunismi eest Rootsi, Kanadasse ja lõpuks maandus USA-s Connecticutis, kus sai kätte psühhiaatri kvalifikatsiooni. Kui kuulen, et ta kaalus ka mõne muu arsti kutset, siis küsin temalt, et miks ta just hulluarstiks õppis.

Erik vastab, et valis selle järgi, et psühhiaatril pole muud vaja kui tuba, kaks tooli ja pliiats rohtude väljakirjutamiseks, teistel arstidel olevat aga vaja ilmatu hulk abivahendeid. Ta tunnistab aga, et hiljem on ta kurvastusega kogenud, et sarnaselt mõtlejaid on olnud palju teisigi...

Teadjad inimesed räägivad, et Erik olla maailmakuulsas Hartfordi hullumajas ravinud väga põnevaid ja tuntud staare. Ametivande tõttu ei kõssa Erik oma patsientidest sõnagi.

Asta Willmanni abikaasa

Erik on lesk juba paarkümmend aastat. Tema naine oli tuntud väliseesti kirjanik Asta Willmann. Nüüd pensionärina hakkas ka Erik kirjanikuks. Teda on juba avaldatud (LINNUTIIVUL, 2000) ja lisa on tulemas. Hiljuti tõlkis ta oma naise Asta raamatu „Lumm“ inglise keelde, siis sai selle nimeks „Spell“. Katsun Erikuga vaielda, et spell pole minu meelest lumm. Aga löön käega — tõlkimisel on Erikul abiks olnud filosoofiadoktor John Hayes Hurley.

Erik elab siiani kodus, mille nad koos Astaga rajasid. Ta meenutab, et Asta oli seetõttu põdenud ja muretsenud, et ta oma kirjandusega piisavalt raha sisse ei toonud ja materiaalsed kulud olid kõik enamasti Eriku kanda. See polevat Astat täielikult rahuldanud, et ainult kujundamine tema looming oli. Kõigepealt kujundas Asta mööbli, selle ümber tehti toad ja tubadest sai maja. Elutoa mööbel on väga huvitav — massiivne ja robustse viimistlusega söögilaud, millesse on graveeritud muhu muster, selliseid toole pole ma ka varem eales näinud. Erik lasi kõik selle mööbli ühel eestlasest puunikerdajal teha.

Eriku kunstikogu

Kunstis on Erik igasuguste detailidega üsnagi täpne. Metallskulptuurid on Erik soetanud enamasti naabruses elavalt miljonärist veidrikult, kel pole muud teha, kui prügimäelt korjatud kola kunstiks muuta. Vahel tuli ka kavalus appi võtta. Kui kunstnik sai maha millegi eriti õnnestunuga ja keeldus seda Erikule müümast, nii et isegi koos joodud veinid ega tundidepikkune lobisemine ei aidanud, saatis Erik sinna oma abikaasa. Kuna miljonärist kunstnik-veidrik oli poissmees ja naiste suhtes kaitsetu, siis naasis Asta alati soovitud teosega, mille nad uhkusega oma aeda üles sättisid.

Eriku kollektsioonis on selliseid vaase ja anumaid, mida ma nende hinna tõttu oma kätte võtta ei söandanud. Enamasti oli ta nad soetanud ajal, mil nende väärtus polnud veel peadpööritav. Tal on hea nina, ta nagu oleks teadnud, mis hakkab tõusma ja mis läheb hinda.

Armastus looduse vastu

Eriku aias on tunda sinna talletatud töö ja vaev. Ta paistab olevat taimede ja loomadega sina peal. Oma trepis olevat laia pragu ei saa ta seepärast parandada, et seal elab pooleteisemeetrine peletis – eastern ratsnake, kuigi mürgitu, siiski üsna võigas madu-uss. Maja teisel pool, terrassi all elab tal ümiseja (ground hog). Ka sellega saab ta rahulikult koos eksisteerida. Kord läheme koos Erikuga ta sõbrale külla, mehele, kes tal Asta raamatut inglise keelde tõlkida aitab. Sõber, kes paistab olevat sisemisi pingeid täis nagu Unabomber, räägib meile, kuidas tema basseini upuvad maod, vöötoravad ja konnad. „Miks sa neile treppi või pääseteed ei ehita?“ küsib Erik siira imestusega.

Kord sõidutab Erik mind linnakese teise serva, et näidata mulle oma aias kasvava puu isa ja ema. Tal kasvab aias sellist sorti puu, millel on kaks erinevat sugu.

Erikuga koos — seltskondlikult

Oleme Eriku juures õhtusöögil. Suured keedetud merivähid auravad taldrikuil, kaks veini on juba hinge all.

Erik küsib minult peale õhtusööki, kas ma sigarit soovin. Vastan, et soovin küll, aga tõmban kuivalt, ma ei süüta seda. Erik kergitab imestunult kulme. Selgitan, et mulle meeldib tubaka lõhn siis, kui ta ei põle, sama lugu on kohviga – ube nuusutada meeldib, aga kohv ise ei maitse. Erik võtab terava noa ja viilib oma havanna sigari otsast mulle väikse jupi ja arvab, et niisama lutsutamiseks peaks sellest jätkuma.

Kord läheme Erikuga sõitma. Ma olen kuulnud, et talle ei meeldivat juhtida ja ma isegi ei tea kas tal üldse auto on. Enne, kui me mu autole läheneme, küsib ta, et kas sul ikka konditsioneer on. On küll — poola variant, võtame esi- ja tagaakna ära ja tuul vuhiseb mis hirmus. Ei, siis läheme minu omaga, avab ta garaazhi ja tagurdab oma Lexuse välja. Kui mainin, et ta sõidab väga sujuvalt ja mõnusalt, siis ta naerab ja ütleb, et tal on juhistaazhi rohkem kui mul eluaastaid...

Küsin Erikult, mida ta arvab neist noortest, kes Eestist lahkuvad ja läände kergemat elu otsima lähevad. Vastus on väga diplomaatiline. Kuigi ma väga üritan, ei õnnestu mul temalt nende kohta ühtki õelat sõna välja meelitada. Ise ta arvab, et Ameerika on tema kodu. Ta armastab küll sageli Eestis käia, aga koduselt tundvat ta end siiski Connecticutis. Selle üle ta eriti spekuleerida ei taha, et mis oleks saanud, kui ta poleks kommunismi eest pagenud. Mättasse oleks löödud, ütleb ta lühidalt ja lõplikult.

Erik on veinimaailma uudistega väga hästi kursis. Enne esimest visiiti tema juurde olin üsna kimbatuses – millist veini viia? Vaatan poes ringi ja ainsad, mis kümnesse läheksid, on prantsuse päritolu. Võtan nostalgiast tingitult täiesti tundmatu Oregonist pärit Pinot Noir'i. Erik võtab pudeli vastu ja imestab, et kuis ma tean, et Oregoni Pinot Noir on teinud viimastel aastatel tohutuid edusamme ja saavutanud äärmiselt hea kvaliteedi. No kes siis seda ei tea! Pime kana leidis tera, ma ei teadnud enne seda päeva üldse, et Oregonis viinaaiad on...

Kord tahab Erik mulle restoranis õhtusööki välja teha. Ta pooldab hiina kööki ja uurib, et kas läheme lihtsasse või peenesse kohta. Ma lasen temal valida ja me läheme peenesse kohta. Pilusilmsed hiinlased tervitavad Erikut kui kadunud sugulast, isegi mänedzher ise tuleb talle uksele vastu. Erik on siin käinud 20 aastat.

Minu valitud toidu laidab ta kohe maha, soovitab midagi peenemat võtta. Restoran oli tõesti peen ja külastajad vastavad, ülesmukitud ja väljapeetud. Söök oli imehea ja teenindamine äärmuseni soe ja sõbralik.

Erikut vaadates ja tema seltskonnas viibides taban end mõttelt, et ma nagu ei kardakski vananeda...

Märkmed: