Alljärgnev ei kujuta endast mitte otseintervjuud ühe kuulsama väliseestlase, kunstnik Ilon Wiklandiga, vaid on kokku pandud internetist ja ajalehtedest leitu põhjal. Aga portreed saab ju sellegi järgi maalida.

Tartus sündinud ja Haapsalus kasvanud Ilon Wikland on aastakümneid elanud Rootsis Stockholmi lähistel. Ta lahkus Eestist 14-aastasena ning arvas, et ei näe kodumaad enam kunagi. Läks aga teisiti ja viimasel ajal on tema kontaktid Eestiga aina tihenenud.

Ta meenutab ühes intervjuus oma lapsepõlve: „Elasin vaheldumisi Haapsalus ja Narva-Jõesuus vanavanemate juures. Haapsalu on kena suvelinn, seal oli isegi sõja ajal hea elada, sest lahingud jäid kaugele, Narva-Jõesuu oli samuti mõnus paik, mäletan, kuidas me suviti ujumas käisime. Kuid nüüd Narva-Jõesuud külastades tundus linn trööstitu. Mu südamel oli seal raske, vihma sadas, väljas oli külm ning mu vanaema maja pole enam alles.”

Wiklandi sõnul oli tal Haapsallu palju kergem minna. Kuigi linn on muutunud, olevat ta lapsepõlve mängumaa kohe ära tundnud. Pealegi elab seal veel inimesi, keda ta kunagi tundis, näiteks kunagisi kooliõdesid.

Kuna ta oli kindel, et tagasiteed Eestisse enam pole, ei õpetanud ta ka oma neljale tütrele eesti keelt, sest ta ei näinud mõtet „õpetada neile keelt, mida nad ei saa tarvitada”.

Wikland ei usu, et ta kunagi Eestisse tagasi koliks, sest kogu tema elu on Rootsis: lapsed, 10 lapselast ja sõbrad. Kuigi Wiklandi pereliikmed eesti keelt ei valda, on ta ise selle säilitanud sõpradega suheldes.

Maailmakuulus eestlanna

Ilon Wikland on ülemaailmset kuulsust kogunud peamiselt Astrid Lindgreni raamatute illustreerijana.

Kõik need mõnusad tegelased Lindgreni arvukate teoste lehekülgedelt — meisterdetektiivi auväärse tiitli vääriliseks arvatud Kalle Blomkvist, röövlitütar Ronja, vennad Lõvisüdamed, värvikad ja armsad Bullerby lapsed jpt. — on lugejale aidanud lähedale tuua just Ilon Wikland oma illustratsioonide kaudu. Nad kõik näivad väga tõetruudena. Miks? Sest modellideks on olnud „pärisinimesed“ — kunstniku oma lapsed ja nende sõbrad. Siiski segunevad Wilklandi loomingus fantaasia ja tõelisus. Ta on suutnud just seetõttu astuda väga lähedale lapse mõttemaailmale ja mõistab seda täielikult.

Üks eriline ja väga armas modell oli tal veel — tema truu kaaslane, koer Sammeli, kes nüüd on surnud.

Siiski pole Ilon Wikland piirdunud vaid Lindgreni lasteraamatutega, ta on illustreerinud teisigi teoseid, näiteks 2002.a. ilmunud Maarja Taalgreni raamatu rootsi arsti ja kunstniku Axel Münthe elust.


Karjäär algas õnneliku juhuse läbi

Wikland tegi oma esimesed illustratsioonid Lindgreni raamatule „Mio, mu Mio” a. 1954. „Läksin kirjastusse tööd küsima. Lindgren oli just „Mio, mu Mio” valmis saanud ning mul paluti sellele proovitööd teha. Need sobisid ning sellest ajast alates pole ma ilma tööta olnud,” ütleb kunstnik.

Ilon Wiklandi sidus Astrid Lindgreniga 40-aastane ühine töö. „Et tema valis minu oma raamatuid illustreerima — selle üle olen siiani väga õnnelik,“ räägib kunstnik.

Wiklandi sõnul on Lindgreni raamatuid olnud kerge illustreerida, sest need on põnevad ja kirjanik jutustab väga piltlikult. Ehkki Astrid Lindgren on nüüd surnud ega kirjuta enam, jätkab Ilon Wikland tööd. Muuhulgas on tema ülesandeks jälgida, et näiteks filmides kujutatud Lindgreni raamatute tegelased vastaksid tema fantaasiale.


Kõik päevad pole päikeselised

Ilon Wiklandile ei meeldi vihmased ja hallid ilmad. Siis paneb ta oma suures ateljees kõik tuled põlema ja lohutab end sellega, et halb ilm asendub peatselt paremaga. Ja kui tal ongi raske periood, siis ammutab ta elurõõmu joonistamisest. Pärast esimese kriipsu tõmbamist hajuvat kurbus ja muremõtted justkui nõiaväel.

Kunstnikuga kohtunud ajakirjanikul on aga raske seda sarmikat prouat vaadates uskuda, et ta üldse kunagi masenduses on olnud. Nii palju sooja energiat kiirgab temast.

Kõige rohkem muretseb aga Ilon Wikland tänaste laste pärast, kes näevad teleekraanilt pea iga päev vägivalda. Ta soovitab lapsed sellest koledusest võimaluse korral eemaldada.

Lugege muinasjutte!

Wiklandi arvates peaksid täiskasvanud inimesed aeg ajalt muinasjutte lugema, sest muinasjutud on õpetlik lugemisvara kõigile.

Rootsis ilmus hiljuti tema illustreeritud Selma Lagerlöfi „Püha öö“. Idee seda joonistada tekkis, kui ta kuulas raamatut sisseloetuna lindilt. Nüüd on see imeilus, arvutute õrnade ja hõljuvate inglitega töö juba valminud. Raamat ise jutustab Lagerlöfi vanaemast; sellest, kuidas 5-aastane Selma istus koos vanaemaga sohval ja kuulas tema muinasjutte ja laule. Vanaema surm täitis Selma Lagerlöfi kurbusega ja ta sai hingerahu tagasi alles siis, kui kirjutas vanaemast raamatu.


Ilon Wikland — laeva ristiema

Tallinki uue, eelolevast kevadest Rootsi liinil sõitma hakkava reisilaeva Victoria ristiemaks valiti Ilon Wikland, kes osales oktoobrikuus Soomes, Aker Finnyardsi laevatehases toimunud laeva ristimistseremoonial. Tallinki turundusjuhi Tiina Manderi sõnul on Ilon Wikland kõige sobivam isik uue laeva ristiemaks. „Eestis sündinuna on Wiklandist saanud koostöö kaudu Astrid Lindgreniga üks tuntumaid Eestist pärit inimesi maailmas,“ rääkis Mander. Tegemist on uhke alusega, mis võtab korraga peale 2500 reisijat ja 550 autot. Praegu on kunstnik ametis selle laeva lastetoa kujundamisega. „Kuna see on laev, mis hakkab sõitma Tallinna ja Stockholmi vahet, on see ilmselt sõiduk, mis mind ja paljusid Eestisse viib,“ räägib Wikland ja lubab ka eeloleval suvel Haapsalus ära käia.

Mitte ainult kunstnik

Ilon Wikland on ka ühe raamatu kirjutanud. „Sammeli, Epp ja mina“ tõlgiti 1998.a. ka eesti keelde. Jutt on esimesest koolipäevast, kus värske õpilane saab ehmatusega teada, et „kool oli alanud juba üleeile“. Mis oli Arno Tali väikene hilinemine selle kõrval! „Oh, küll oli mu meelest hirmus niimoodi hiljaks jääda,“ loeme raamatust. Aga esimesest koolipäevast kujunes välja tõeline seiklus. Ehkki Wikland arvas ühes hiljutises intervjuus, et tema kirjutada ei oska, on vähemalt Eestis tema esimene suleproov läbi müüdud.

Raamatus „Pikk-pikk teekond“ (teksti autor Rose Lagercrantz) on juttu 14-aastase Iloni põgenemisest kalapaadil Rootsi ja Eesti okupeerimisega seonduvast. 200-aastast rahuaega nautinud rootslastel on olnud seda kõike raske mõista. Keegi rootslane olevat isegi küsinud, miks siis küüditajatele politseid ei kutsutud? Selle raamatu põhjal on Rootsis valminud ka lavastus.

•

Kuidas 73-aastane Ilon Wikland seda kõike jaksab? Selgub, et tal on kindel tööstiil — tegeleb vaid ühe asjaga korraga. Vaatamata hiljutisele silmaoperatsioonile ja suurele perele kavatseb ta tööd jätkata: „Joonistamine annab mulle nii palju, et seda tahan ikka edasi teha.“

Märkmed: