Ja juba leiangi end ta Leaside'i kodukindlusest. Ei, kaitsemüüre ega trelle pole kusagil, sõna kindlus tuleneb pigemini kindlustundest, mida see hoone pakub. Ehitatud aastal 1847, millele on hiljem lisatud originaalses stiilis ruumikas raamatukogu. Istume seal autoriga vastamisi õlleklaasi juures ja otsime algniite, millest jutulõng saaks hargnema hakata. Asun vestlust juhtima.
Sven ei ole informatsiooniga kitsi ega tõrges oma isikut avama. Räägib, kuidas ta 6-kuisena jättis kodumaa ja siirdus vanematega Lõuna-Aafrikasse, kus isa insenerina oli Anglo-American Corporation'i teenistuses kullakaevanduses. Seal sündis talle kaks venda, kelledest üks elab praegu Torontos ja teine Inglismaal. 1933. a., kui Sven oli 5-aastane, pöördus pere tagasi Eestisse ja asus elama Tallinna. Vanaisal oli seal kaks tööstust, mis vajasid asjatundlikku juhatajat, kelleks ta soovis oma poega. Poeg võttiski ühe firma juhtimise üle, kuid peagi avastas, et see töö pole tema jaoks. Tegi veel teisegi avastuse ja nimelt, et ta kooselu abikaasaga ei sobinud. Sveni vanemate abielu lahutati äkki ja ootamatult. Mõninga aja möödudes leidsid mõlemad endile uued partnerid ja isa kadus poegade elust pikemaks ajaks. Sveni ellu tuli aga kasuisa Ernst Webermanni näol keegi, kes tõi poisi kujunemisse otsustava pöörde, hakates teda suunama eesmärkide poole, mis ka lõpuks teostusid, kuigi tugeva hilinemisega.
Kasuisa oli sügavalt haritud inimene, kes aastatel 1925 1926 oli Jaan Teemanti valitsuses tööstus kaubandusminister, hiljem diplomaat Kreekas ja Türgis. Kord sattus ta pilgu ette luuletus, mille poisiohtu Sven oli sepitsenud. „On see sinu töö?“ küsis ta üllatusvarjundiga hääles. Saanud jaatava vastuse, hakkas ta kasupoja kirjandusliku tegevuse vastu huvi tundma ja seda tagant õhutama. Esimese kirjandusliku äratuse saanud, hakkas poiss saatma kaastööd ajakirjale Laste Rõõm. Seal pälvis ta ühel võistlusel III auhinna. Koolis oli poiss haruldaselt vilgas ja produktiivne kirjandite kirjutaja. Kui teised nägid vaeva, et paari-kolme leheküljega toime tulla, olid Sveni kirjandid ikka 40-50 lehekülge. Nõukogude esimese okupatsiooni ajal äratas ta koolis tähelepanu pika kirjandiga „Aafrikast Eestisse“. Kirjutas ka näidendi, mis koolis lavastati, kuid pealkiri tuli muuta. „Rahapada“ oli kapitalistliku maiguga, see ei sobinud. Tükk lavastati tiitliga „Lugu lähemast minevikust“.
Ja siis saabus aeg, kus ka kasuisa kadus poegade elust, ja hoopis traagilisemalt. Detsembris 1940 tulid NKVD agendid teda arreteerima. Webermannile ei tulnud see üllatusena. Tuntud avaliku elu tegelasena ja nn kodanlise valitsuse endise ministrina oli ta selleks ette valmistatud, kandes omaste teadmata endaga (ainult tema abikaasa oli ta saladusest teadlik) alaliselt kaasas mürgiampulli. Niipea kui arreteerijad ukse taha ilmusid, lukustas ta end oma kabinetti ja neelas mürgi, et mitte ülekuulamistel reeta oma aatekaaslasi. Üks uks murti maha, teise avas Webermann ise pärast morfiini neelamist, millele järgnes 4 5-tunnine ülekuulamine ja tubade läbiotsimine. Seejärel toimetati arreteeritu Patarei vanglasse. Nagu abikaasale järgmisel päeval tunnistati, oli ta surmaheitlus olnud raske ja kauakestev, sest ta oli füüsiliselt väga tugevas seisundis. See tragöödia toimus kogu pere silma all. Kuidas see abikaasale ja poistele mõjus, jätan Svenilt küsimata. Tegeleme mõne aja kumbki oma mõtetega. Siis lisab Sven vaikselt mõru muigega, et see sündmus leidis aset kaks päeva enne kavatsetud Soome põgenemist ja neli päeva enne jõululaupäeva.
Okupatsioonid vahetusid, koolitöö jätkus Tallinna II Reaalkoolis. Kirjutamiskihk oli alles, kuid ei leidnud sõjaolukorras erilist rakendamist. Ainult suviste põllutöökohustuste täitmisel Tartus Ropka mõisas, kus töötas umbes 50 kooliealist noort, sepitses ta lorilaule nende arvel ja kitarrisaatel — sulge ei tohtinud ju lasta rooste minna. Järgmist nõukogude okupatsiooni ootama ei jäädud, vaid valmistuti põgenema. Üritati legaalselt Rootsi pääsemist, kuid peale nimede (lisaks perekonnanimele on kõigil kolmel poisil rootsipärased eesnimed) sugupuus midagi Rootsi poole vihjavat ei olnud ja pastor Pöhl ametnikuna ei söandanud dokumentide fabritseerimisel abiks olla. Jäi üle vaid Saksamaa. 13. septembril 1944 tuli ootamatult kiire lahkumine (köögis jäi supp pliidile keema), äkitselt ja ülepeakaela asuti laevale.
Saksamaal sattus pere pärast sõja lõppu Wiesbadeni põgenikelaagrisse, kus Sven lõpetas eesti gümnaasiumi. Hiljem oldi Nürnbergi „Valga“ laagris. Sven töötas terve perega ameeriklaste juures ja teenis lisaraha kitarrimänguga tantsukapellis. 1948. a. kutsus Inglismaa. Sven töötas laagritõlgina, aednikuna ja haiglas põetajana, üritades samal ajal omandada aeronautikainseneri kõrgharidust. Töö kõrvalt jõudis noormees valmis vorpida romaani, mille Gert Helbemäe kaudu saatis Eesti Kirjanike Kooperatiivile. Gailit, kes oli tollal veel elus, oli käsikirjaga tutvunud ja kommenteerinud, et jah, poisil on talenti, aga... Selle aga-tõkke taha jäi kirjanikukarjäär sedapuhku pidama. „Mul polnud ju romaani kavandamise osas vähimaidki kogemusi,“ mõtiskleb Sven. „Kirjutada oskasin küll, aga...“ Jälle aga, seekord autoripoolne.
Ühel intervjuul Londonis pakkus DeHavilland of Canada esindaja Svenile töökohta, aga 1951. a. suurte lootustega Kanadasse tulnud ja avastanud, et Korea sõja tõttu Briti kodakondsuseta isikud sõjatööstuses kohta ei saa, hakkas tegelema kinnisvarade müügi vahendusega, õppides samal ajal majandusteadust ja arhitektuuri. Disain huvitas ja paelus. Sven kujundas, ehitas ja müüs maju, loobudes müügivahendusest täielikult a. 1985.
Meie vestlus muutub ingliskeelseks, sest siseneb kolmas vestluskaaslane, sümpaatne hallipäine daam. See on Sveni abikaasa, endine kontsertpianist Mary Syme. Oleme Maryga juba tuttavad ja tema sekkumine vestlusse ei tekita võõristust, küll aga uudishimu. Olen ju teadlik, et Mary vaimuanded ja huvid ei piirdu muusikaga, vaid ta on kirjutanud artikleid, raadiokuuldemänge, lastesaateid CBC le jne. Ta on komponeerinud 250 muusikapala lastele, mida raadios ja televisioonis on levitatud; loonud 7 lühifilmi, milledest 6 võitsid auhinna American Film Festival'il New Yorgis; kirjutanud oma kirikule umbes 20 jõulunäidendit jpm. Ja muidugi olnud abikaasale tõhusaks toeks keelelise lihviga. Mary on tagasihoidlik: „Noh, minust võid ju kirjutada küll, kuid ära mind liialt esile upita. Mul on olnud oma töö ja tegevus, sina pidid ju ikka Jarmo vastu huvi tundma.“ Kuid räägib nostalgilise rõõmuga oma kontsertreisidest Itaalias, Inglismaal, Prantsusmaal, USA-s ja muidugi ka Kanadas, kus ainuüksi Ontarios andis enam kui 250 kontserti. Muuseas oli Mary külalissolistiks Toronto Sümfooniaorkestri juures Massey Hallis üheksa korda üheksa aasta jooksul, mängides paljude tähtsamate orkestrite saatel ja dirigentide juhtimisel. Ta oli esimene klaverikunstnik, kes tutvustas Põhja Ameerikas mitmeid kuulsa helilooja Villa-Lobos'e töid. Kuninganna Elizabeth II aktsepteeris Mary loodud lasteplaadi noorele prints Andrew'le. Sven arvab, et intervjuu peaks hoopis Maryga aset leidma.
Aga Jarmo kutsubki jälle. Tahan rohkem teada prototüübist. On see ikka läbinisti kasuisa? On need tema sammud ja tegemised, mida raamat kirjeldab? Sven pihib, et side kasuisa ja Jarmo vahel ei ole siiski nii tugev. Jah, ta on Jarmo tüüp, temast oleks võinud kõike juhtunut oodata, kuid tegelik sündmustik on autori fantaasia vili. Sveni ennast on Jarmos siiski kõige enam.
Ja millisel määral sekkub Mary loominguprotsessi? „Mina näen iga uut peatükki, kui see juba kirjutatud on, alles siis tullakse kriitikat otsima,“ muheleb Mary. Aga nüüd muutun pisut häbematult isiklikuks. Tahan teada, millal ja kuidas Mary üldse Sveni ellu tuli. „Tutvus algas 1953. aastal,“ räägib Sven. „Käisin ta kontsertidel ja piilusin teda pärast etendust eesriide varjust, kuni ta kord mulle naeratas. Siis saatsin juba lilli, kutsusin kohtama... Kurameerisime 17 aastat. Tegin talle järjest abieluettepanekuid, kuid ikka lükati tagasi — ta oli ju pidevalt kontsertreisidel! Aga sõprus püsis ja ma ei jätnud jonni. Jarmo poleks ka jätnud. Korra tõin talle tosina roose. Mary hakkas neid vaasi asetama ja pillas ühe maha.“ Sven väidab, et Mary pillas lille meelega. Kui ta kummardus seda üles tõstma, mõtles, et kuna ta juba kord põlvili on, teeb veel ühe abieluettepaneku. Kuid enne seda oli otsus tehtud, et olgu see viimane kord. „Jäigi viimaseks,“ naerab Sven, „sest mu kosjad võeti vastu.“
Nüüd purskab Mary südamest naerma: „Oleksin ma teadnud, et ta mind viimast korda kosib, kes teab, mis ma oleksin vastanud!“ Ja siis õhinaga: „Aga kas sa tead, mis mind järgmisel päeval ootas? Üksteist tosinat roose toodi mulle veel naeru kihistava lilleäri teenistuja poolt!“ Mõlemad muhelevad õnnelikult.
Jarmo-saaga kirjutamist algas Sven a. 1992. Tegelikult eelnenud viie aasta jooksul „kirjutas“ ta seda, kui ajudel oli muust tööst puhkemomente, lihtsalt oma peas. Samuti alustas ta intensiivset lugemiskampaaniat, et õppida, kuidas romaane kirjutatakse ja üles ehitatakse. Ta oli varem valmis vorpinud ühe seiklusromaani, kuid nüüd läks tõsiseks tööks. Viimase 12 aasta vältel on ta end matnud kirjanduslikku töösse. Neli esimest köidet sai esialgu käsitsi kirjutatud, kuni ühel päeval tuli jahmatav mõte, et mis siis saab, kui talle korraga tramm pihta jookseb, või kui toss mingil teisel moel välja läheb. Siis algas töö arvuti abil ja nüüd ongi kaks esimest köidet kirjastatud. See on kohuse täitmine oma kasuisa, oma kodumaa ja iseenda vastu. Loodab, et jätkub eluaastaid töö lõpetamiseks. Romaani lõpuleviimine võib jääda vajaduse koral kellegi teise hooleks, selleks on põhjalikud visandid valmistatud. Kirjastamine aga jäägu taevataadile. Parem muidugi, kui taevataat elutossu kauemaks ajaks sisse jätab.
Oleks veel palju küsida, kuid tunnen, et aeg on lahkuda. Aga järgmist nelja köidet Jarmo Matsonist ootan kärsitusega. Olen ju Jarmoga sõbruneda jõudnud.
Esimesed kaks köidet on saadaval estore'is Eesti Maja alakorrusel, või otse autorilt telefonil 416 481-0212, e-maillinholm@msn.com .