Mirjest (59) kuulen esimest korda tänavu kevadel Eesti ajakirjandusest. On mingi segane lugu Ameerikas vangi pandud eesti päritolu keemikust, kelle vapper väliseestlanna vee ja leiva pealt ära päästab. See väliseestlanna on Mirje Kukk. Kuna ma parasjagu sündmuspaiga lähedal New Englandis ringi tiirutan, siis kuulan kõik tuttavad väliseestlased üle, ehk keegi tunneb Mirjet ja äkki saan millegi omapoolsega teda selles segases loos aidata. Paraku mu tuttavaist keegi teda ei tunne ning ka internet teda ei leia ja nii lähevad sündmused omasoodu.
Augustis ühe Connecticuti väikelinna bensiinijaamas tankides märkan äkki enda kõrval kütust võtmas Volvot, mille kaitseraua ühes servas on sinimustvalge ja teises servas ovaalne kleeps kirjaga EST. Teen autos oleva seltskonnaga juttu ja tuleb välja, et eestlased mis eestlased, pooled kodu ja pooled välis. Siis märkan ka Connecticuti osariigi numbrimärki kirjaga MIRJE. Tuligi välja, et ka Ameerika on väike – inimene, keda olin paar kuud tagasi interneti kaudu otsinud, tormas mulle ise sülle.
Ega Mirje minuga bensiinijaamas pikalt lobisenud – kolmeminutilise tutvuse järel kutsus ta mind enda poole õhtusöögile.
Palju ilu silmale — maja sees ja ümber
Toredaid ja põnevaid elamisi olen Ameerikas palju näinud, aga Mirje majapidamine väärib eraldi tähelepanu. Alates krundi valikust kuni aastakümnetega rajatud aia ja majaga ning lõpetades aeg-ajalt täieneva kunstikoguga.
Mirje elab väga tihedalt asustatud piirkonnas suurlinna Hartfordi külje all, kuid nende õues viibides annavad tsivilisatsioonist märku vaid aeg-ajalt üle pea lendavad lennukid. Ühtki maja ega teed tema õuelt ei paista, hoopis jõgi voolab laisalt ühte serva pidi.
Mirje maja on mitmes tasapinnas, väga põneva sisekujundusega ja seal on palju avarust ning valgust. Mõned mööbliesemed on väga julgelt valitud, sellised, mida ise poest kunagi osta ei julgeks, aga siia nad sobivad ideaalselt.
Aed maja ümber on nõudnud tohutut tööd ja vaeva ning tulemus on selle vääriline. Siin on Mirje kasutanud aedniku-maastikuarhitekti nõu ja abi. Kõvasti on eri tasapinnas terrasse, kivimüüre ja müürikesi. Aias elavad kaks ilmatu suurt konnavolaskit Pori ja Kuldnokk, ka basseinis elavatel kuldkaladel on oma nimed, aga Mirje ei suutnud neid meenutada.
Nii aias kui maja sees on üsna rikkalik kunstikogu. Mina ise olen kaunis kunstikauge inimene, seepärast ei oska ma enamust sellest kirjeldada. Kui minu jaoks olid paljud neist vaid arusaamatud kivi- või rauakobakad, siis Mirje jaoks on neil kõigil oma hingeelu ja tähendus. Kõige enam meeldisid mulle aias olevad vanarauast tehtud skulptuurid. Neid on Ameerikas näha üsna paljudel. Päris palju kunsti oli pärit ka Eestist.
Orhideede sõber
Põhjus, miks ma üldse Mirjest kirjutama kippusin, on tema hobi – orhideede kasvatamine. Olen kohanud inimesi kõige erinevamate harrastustega, aga Mirje on esimene, kes neid kuninglikke tujukaid lilli kasvatab.
Ta teeb seda juba 21 aastat. Mirje oli kunagi füsioterapeut ja tema hobi sai alguse ühelt patsiendilt, kes oma tänu väljendamiseks kinkis talle kolm orhideed. Need ma muidugi tapsin oma oskamatusega kohe ära, meenutab ta. Ebaõnnestumisest tekkis aga mingi trots ja ta proovis uuesti ning tasapisi hakkasid orhideed vedu võtma. Orhidee nõudvat üsna mitut asja: õiget väetamist, kastmist, hommikust udu, õiget temperatuuri ning õhu liikumist ja varju. Mirje seletab, et kastmise, väetamise ja temperatuuriga võib veel mängida ja endale lohakust lubada, varju ja uduga aga mitte. Need olla kohustuslikud. Ja kui hakata tingima mitme asjaga korraga, siis on ka häving käega katsuda. Orhidee kannatavat välja, kui kastmine on lohakas või kui väetis pole õige, kui aga need kaks asja korraga lohakile jätta, siis on edasine juba küsitav, kolme punkti vastu eksimine aga garanteerib, et orhidee sureb välja. Mirje räägib, et orhidee olla selline salakaval. Ega ta ei anna kohe märku, et midagi on valesti. Paneb pool aastat hiljem kõrvad pea alla ja siis andvat mõelda, et mis valesti läks. Roos või mõni muu lill olevat orhideega võrreldes märksa tänulikum, sest enne, kui ta välja sureb, annab märku, et midagi on valesti. Orhideed olevat nii tujukad ja keerulise hingeeluga lilled, et Mirje võtab oma 21 aastase orhideekasvatamise kogemuse kokku sõnadega, et mida rohkem ta nendega jändab, seda vähem ta neist teab. Kord oli ta ühe orhidee kellelegi tuttavale kinkinud ja see kingitud lill olevat õitsenud kolm aastat järjest! Midagi säärast pole Mirje oma kodus kunagi saavutanud, räägib ta.
Connecticuti kliima pole orhideede kasvatamiseks kõige sobivam, talvel peavad nad olema ruumis sees. Mirje kadestab Florida orhideekasvatajaid. Nende lilled pidid olema võimsamad ja ilusamad kui tema põhja pool kasvanud.
Augustis, kui ma Mirjet külastasin olid tema orhideed kõik väljas suvitamas. Selleks on tal aeda ehitatud varjualune, kus päike neid tujukaid lilli otse põletama ei pääse.
Palju kulu, vaeva ja hoolt, aga aitavad talvemasenduse vastu
Suvi on orhideekasvatajale igav aeg – õitseb ainult üks, brasiilia rahvuslill.
Seevastu talvel, siis kui looduses on muid värve vähe, tulevat nendega jändamise eest vääriline tasu, sest nende õitsemine pidi olema hea rohi talvemasenduse vastu.
Talvel on nad kõik klaaspakettidega kaetud orhideemajas. Muu elumaja on Mirjel osavalt selle orhideemaja ümber ehitatud ja klaasseintega eraldatud, nii et majas liikudes on talvel kõik see värvikirevus tal pidevalt silme ees.
Kui orhideetaimi saavat juba kätte üsna odava hinna eest, siis orhideemaja vajalikkus tegevat selle hobi siiski kalliks. Kõige odavamad taimed maksavad 20 dollarit. Kuigi Mirje kahtlustab, et nad võivad olla keemiaga üles turgutatud, arvab ta siiski, et ka nendest saavat asja. Muidu maksvat korralik orhideetaim 60-70 dollarit. Orhideemaja maksumust ja kulusid Mirje peast öelda ei oskagi. Talvine küte ja valgus on osa sellest, lisaks veel jooksev remont ja hooldus. Udumasina orhideede jaoks leiutas üks tuttav torujüri, kes oli kuulnud Mirje harrastusest ja murest, et orhideed vajavad hommikust udu. Nii ta läinud koju mõtlema. Veidi aja pärast naasnud, ehitas ta valmis automaatse udumasina, mis nüüd ilma kõrvalise vahelesegamiseta hommikuti orhideemaja uduga täidab.
Oma imestuseks kuulen, et orhideekasvatajaid on palju, neil on omad ajakirjad, organisatsioonid ja puha. Mirje kiidab, et hiljuti oli nende ajakirjas ilmunud tema tuttavalt tore artikkel Eestis kasvavatest metsikutest orhideedest.
Mirje arvab, et orhideede kasvatamise keerukuses peitub väljakutse. Seepärast ta nendega jändabki, et nad nii tujukad ja salakavalad on. Ja tulemus tasuvat end talvel kuhjaga! Ja et nende kasvatamisel olla hädavajalik mõistva ja abivalmis abikaasa olemasolu. Mirjel on see abikaasa Andrese näol olemas.
