Huvitavaid eestlasi võib maailmas ringi hulkudes kohata üsna ootamatult. Kord augustikuus USA Connecticuti osariigis ühes väikelinna bensiinijaamas autot tankides sattusin päris juhuslikult kõrvuti Mirje Kukega — naisega, kes on Eestist USA-sse õppima aidanud kümmekond keskkooliõpilast ja kes päästis möödunud kevadel segastel asjaoludel USA-s vangi sattunud eesti keemiku. Teinekord juhtusin õhujõudude baasis kokku eesti verd naissoost luurelennuki radariinseneri Sharon Martiniga jne. Neid näiteid on hulganisti ja aja jooksul tuleb neid aina juurde.
Lümandast pärit Harvyn Tarkmeelega kohtusin kõigepealt kübermaailmas. Ühel päeval teatas mulle Anu Hansen, et ma pole oma ookeanisaarel (Marthas Vineyard, Massachusetts, USA) ainus eestlane ja mainis, et keegi eestlasest orelimängija Harvyn samalt saarelt on saaremaa.ee võrgulehekülge külastanud ja sinna oma koordinaadidki jätnud. Veel samal päeval võtsin Harvyniga e-maili teel ühendust ja selguski, et Lümanda saarlane on Tisbury anglikaani ja muudes kirikutes mänginud orelit juba hulga aastaid.
Kuna elu Ameerikas on pööraselt kiire, siis hoolimata sellest, et mõlemad pisikesel saarel elame, kohtusime alles pool aastat hiljem. Leppisime juba kokku, et lähen pühapäeval anglikaani kirikusse Harvyni orelit kuulama, aga naiskülaline Eestist neelas kogu mu tähelepanu ja Harvyn ning tema orel ununesid sootuks ...
Kui viimaks saabus reede, 13. detsember, otsustasin, et see pole hea päev ei sõbra vanaaegse lennukiga aerofotode tegemiseks ega ka paadiga ookeanile minekuks, küll aga on see õige päev Harvyniga kohtumiseks.
Meie vestlus edenes just nii nagu reedele, 13-ndale kohane. Istusime väikeses juutide bagelikohvikus kus teenindajaiks umbkeelsed tigedad brasiillannad. Üritan teada saada, mis Harvyni orelimängu juurde tõi või millised on tema muusikaeelistused, millised on tema enda suhted religiooniga, mida tähendab tema jaoks Eesti ja Saaremaa.
Selle asemel, et mu usutlusele vastata, jutustab ta hoopis mulle pikka ja igavat lugu oma suguvõsast, kes millal välja rändas ja kes millesse ning millal suri.
Kuigi talle meeldib oma Eesti ja Saaremaa päritolu rõhutada, on Harvyni eesti keel praktika puudumise tõttu roostes nagu vana kapsaraud, temast arusaamine on kohati tõeline väljakutse. Üritasin mitmel korral viia vestlust üle inglise keelde, aga ta tõrjus need katsed eos — eesti keel olla talle väga armas ja ta kasutavat iga võimalust selle praktiseerimiseks. Nii ma siis seal kuulasin juttu, mis oli pikk, igav ja arusaamatu nagu lohemadu ning unistasin, et kuidas sellel lohemaol pead maha raiuda — Harvyni monoloogi ilma teda riivamata katkestada.
Ilmselt võeti mu palveid kõrgemal pool kuulda ja Kõigevägevam saatis päästeingli parkimistrahve kirjutava võmmi näol. Katkestasin Harvyni poolelt sõnalt, hüüatasin, et sealt tuleb mulle parkimistrahv, et parem jookseme auto juurde. Harvyn vakatas poolelt sõnalt, haaras kaasa oma kohvitopsi ja me leidsime end tänavalt. Ma ei soovinud ilma orelimängu kuulmata lahkuda ja nii suundusime kõrvaltänaval asuvasse kirikusse, kus Harvyn oli hiljuti üles sättinud ja häälestanud väga korraliku digitaalse Hammondi oreli.
Niipea kui ta oreli taha istus, oli ta nagu uuesti sündinud, hoopis teine mees, just nagu kala vees. Tühjas kirikus kõlasid mulle Bach, Händel ja Sibelius. Bach on Harvyni lemmik. Ta mängis peast, ilma noote kasutamata. Sättis vahepeal pilli ringi 16-tollistele viledele, siis uuesti 32-tollistele, kogu kupatus meenutas mulle reaktiivlennuki kabiini, ainult selle vahega, et orelist ei taipa ma midagi, lennuki kabiini enam-vähem jagan.
Mind hämmastas, et ta mängis kõike peast. Ta seletas, et on mänginud orelit üle 40 aasta ja et selle ajaga kuluvat üht-teist ka kõige kõvemasse pähe.
Peale mängimise on Harvyn tegelnud kõvasti ka orelite parandamise ja häälestamisega. Paar kolmkümmend aastat tagasi olid USA-s moes väikesed koduorelid, siis oli ta ühe orelifirma tehniline konsultant. Aitas iga kodu jaoks optimaalse pilli välja valida, üles sättida ja häälestada.
Nähes mind kirikus pilte klõpsimas küsis Harvyn, et ega ma äkki äsja saarele kerkinud Bill Gates'i maja pildistada soovi. Harvyn on ka ise harrastusfotograaf. Avaldasin kahtlust, et kes meid sinna ikka laseb. Harvynil oli aga teada koht, kust pääses Windowsi Billi maja uudistama ilma ta territoorumile tungimata. Mõeldud-tehtud, pool tundi peale privaatkontserti leidsin end läbi raagus puude-põõsaste Bill Gates'i suurushullustuse järele lõhnavat 12 miljoni dollarilist suvemaja pildistamas.
Harvyn oli selle kusagile ka juba internetti üles riputada jõudnud. Üldse veedab ta võrgus uidates üsna märkimisväärse aja. Arvutid on tema teine nõrkus peale orelite. Neid ta parandab ja vahel rajab ta suurematesse eramajadesse ka lokaalse arvutivõrgu. Praegu otsib Harvyn interneti teel kontakti eesti orelimängijatega, et tulevikus Eestit külastades oleks võimalik omasugustega rääkida.
Vahetult enne pimedat tuli Harvyn päris hullu ideega lagedale — pani ette, et kui me juba nii kaugele olime sõitnud, siis võiks ka kohalikele wampanoagi suguharu indiaanlastele külla minna. Ma laitsin selle mõtte maha, sest üldjuhul pole nad ju oma territooriumil kaameratega lonkivate kahvanägude üle kuigi vaimustatud. Harvyn lõi mu kahtlustele käega ja ütles, et pole mingit probleemi, et ta tundvat mõnda indiaanlast isiklikult.
Ega ta valetanudki, nn. Tribal House'is (nagu vallamaja) tervitas teda peaaegu iga teine vastutulija ja suguharu nõukogu esimees, pealiku poeg Ryan katkestas isegi veerandtunniks töö, et meiega lobisema tulla. Harvyn esitles mind wampanoagidele kui oma suguharu liiget. Selline võrdlus tegi kuulajatele kõvasti nalja.
Ilma Harvynita poleks ma söandanud külasse indiaanlaste elumajade vahele uudistama minna. Mitte et ma skalpi kaotada oleksin kartnud, vaid see on lihtsalt nii, et indiaani-reservaatides ei tunne ma oma seljal alati sõbralikke pilke. Valged on nende arvel kõvasti sigatsenud ja ma oletan, et põlgus meie vastu on neil geenides. Harvyn tundus aga olevat „oma poiss“. Kõikjalt viibati talle sõbralikult ja aeg ajalt peatus mõni vestluseks.
Selle päeva üllatused polnud veel lõppenud. Vaagides parajasti mõttes äsjanähtud Bill Gates'i ja wampanoagide pealiku, selle saare pärisperemehe Running Deer'i majade erinevust ning mõtiskledes maailmas valitseva hulluse ja ebavõrdsuse üle, äratas Harvyn mu mõtetest uue sõgeda ideega — läheme pealikule endale külla! Ma ütlesin, et pealik olla hullu lõualuuoperatsiooni just üle elanud ja tundvat end halvasti. Harvyn ei teinud mind aga kuulmagi, marssis majja sisse ja hakkas tugitooli magama jäänud pealikut togima, öeldes, et eestlased tulid külla.
Pahandamise asemel näis pealikul Harvyni nägemise üle hea meel olevat. Hiljem saingi teada, et Harvyn on pealiku lähedane perekonnatuttav üle 20 aasta. Ta talitas pealiku majas nagu omas kodus. Keeras röökiva teleri vaikseks, summutas politseiraadiosaatja, mis pealiku kõrva ääres teavitas teda kõigest reservaadis toimuvast ja siis hakkas kasse-koeri söötma-jootma, jättes mind pealikuga lobisema.
Hiljem seletas Harvyn mulle, et ma olin pealikule meeltmööda olnud kahel põhjusel. Ta kinkis mulle oma autogrammiga wampanoage tutvustava raamatu ning kutsus suvel higitelki.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et see reede, 13. detsember jääb tänu Harvynile üsna kauaks meelde. Alanud üsna lootusetu intervjuuga, jätkudes juba suurepärase privaatkontserdiga tühjas Tisbury anglikaani kirikus ja lõppedes wampanoagi indiaanlaste pealiku tagasihoidlikus majapidamises, kontrastiks meeles äsjanähtud maailma rikkaima mehe „suvila“.
Ja kuigi minule isiklikult on jäänud mulje, et vastupidi Eestile ei tallata Ameerikas kõike raha nimel jalge alla ja seal hinnatakse ka muid väärtusi, on Harvyn seal oma absoluutses ebamateriaalsuses silmatorkavaks ja huvitavaks kontrastiks.
Nädalaportree: Orelimängijast saarlane Harvyn Tarkmeel on indiaanipealiku sõber (3)
Eestlased Kanadas | 27 May 2005 | Toomas MikkorEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Sina jälle siin, Mõru Mõnitaja, oma kurja välja ajamas. Aga miks? Ilmselt meid jälestad kuigi oleme sust nii kaugel et ei suuda kuidagi sulle jalgu ronida.
"Ja kuigi minule isiklikult on jäänud mulje, et vastupidi Eestile ei tallata Ameerikas kõike raha nimel jalge alla ja seal hinnatakse ka muid väärtusi, "
Või nii? Noh - kui taskud juba raha täis, võib vahelduseks tõesti ka muid väärtusi märkama hakata. Kui indiaanlaste käest maad käes, võib neid mõni pärast märgata ja nendega isegi kultuurselt suhelda.
Või nii? Noh - kui taskud juba raha täis, võib vahelduseks tõesti ka muid väärtusi märkama hakata. Kui indiaanlaste käest maad käes, võib neid mõni pärast märgata ja nendega isegi kultuurselt suhelda.
aitäh
Eestlased Kanadas
TRENDING
