Nädalaportree: Südamerahu eest peab igaüks ise hoolitsema
Arvamus | 15 Oct 2004  | Üllas Linder, ValgaEWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eesti üks rahutumaid elanikekihte on pensionärid. Kuigi aastatega on pensioni suurus kasvanud, ei anna see siiski põhjust rahuloluks. Loomulikult võitlevad pensionärid oma sissetulekute suurendamise eest – kui nad ise seda ei küsiks, kes siis neile annaks?

Sündivate laste arvu vähenemine Eestis toob kaasa selle, et eakate inimeste osakaal kasvab. Nende rahulolust või rahulolematusest tuleneb üha enam kogu Eesti ühiskonna õhkkond.

Muidugi sõltub väga palju inimesest endast. Mäletan tublit vanainimest, kes sai millegipärast teistest tunduvalt väiksemat pensioni, aga talle jätkus sellest ja ta aitas veel teisigi. Samas sai teine vanainimene keskmisest hoopis kõrgemat pensioni, aga ikka ootas, et talle veel abi antaks ja nurises üha.

Väga kõrge iga

Silma on hakanud, et päris kõrges eas inimesi on Eestis üsna palju. Sageli õnnitletakse ajakirjanduses saja-aastaseid ja veel vanemaid inimesi.

10. oktoobril sai 103-aastaseks Elmar Suigussaar Valgast. Ta on linnas kõige vanem inimene. Vaid päev varem lahkus temast järgmine, 101-aastane Gabriel Tamm.

Olen mõnikord mõelnud, mida niisugused inimesed on pidanud oma elus läbi elama. Kui palju kordi on nende eluajal riigikord muutunud, majandus purustatud, kogu elu tulnud algusest peale uuesti üles ehitada. Nad on kõigega toime tulnud. Kerge pole see kindlasti olnud.

Kas järgmised põlvkonnad ka nii vanaks elavad, seda ei tea keegi. Mõnigi on arvamust avaldanud, et keskkonna saastamine ja stress teevad kõrgesse ikka jõudmise võimatuks. Aga stressist polnud praegustelgi vanakestel eluajal puudu.

Raske lapsepõlv

Ega Elmar Suigussaaregi elu pole kerge olnud. Väiksena kasvatasid teda kordamööda tädid, ema õed. Neil olid omal pered ja nende mehed olid surma saanud. Väike Elmar läks alati suure nutuga ühe tädi juurest teise juurde.

Ajad olid ärevad ja mustasajaliste rüüstesalgad käisid mööda maad. Ükskord põgenes tädi oma lastega pakku. Ta kartis, et õepoeg annab neid nutuga ära. Poiss jäeti koju ja peideti suurde ahju. Seal pidi ta olema kolm päeva.

Teisel korral pandi poisike kruusaauku. Naabertalu peremees tuli jahukottidega veskilt ja nägi, et keegi ukerdab seal. Ta päästis lapse lahti ja viis oma koju. Kui tädi tuli ja poissi ei leidnud, hakkas ta teda küla pealt otsima.

Kord karjatas poiss raudtee ääres lehma. Pani kõrva vastu rööbast, et kuulda, millal rong tuleb, ja jäi tukkuma. Ärkas, kui rong oli juba väga lähedal. Ta tundis, kuidas kellegi käed tõstsid ta üles ja ta veeres raudteetammist alla. Hiljem ütles ta, et Jumal hoidis teda.

Haridust pole Elmar Suigussaar palju saanud – ainult kolm klassi. Nendest on piisanud, et ta tunneb lugemise vastu huvi tänase päevani. Rohkem loeb küll tütar ette ja otsib raamatukogust isale ilusate suurte piltidega raamatuid. Neid on suure luubiga parem vaadata.

Austatud piirivalveveteran

Kahekümneaastaselt läks Elmar Suigussaar Eesti kaitseväkke. Selle järel teenis ta 1923–1927 piirivalves Eesti–Vene piiril.

Niisuguseid mehi on järele jäänud üsna vähe. Nüüdne piirivalve hoiab oma veteraniga sidet. Iga nädal tuuakse toidupakk. Kui Elmar Suigussaarel aastaid vähem ja jõudu rohkem oli, kutsuti teda mõnelegi pidulikule üritusele.

Praegu on raske hinnata tolleaegse piiri olukorda, milline see oli ja miks just nii oli. Elmar Suigussaar on meenutanud, kuidas pimedas piiri ületavatele meestele vene keeles hüüti: „Kes tuleb?” – „Spekulandid!” – „Võite minna!”

Eestist läks Venemaale salakaubana toiduaineid ja tarbekaupu, mida seal väga vajati. Venemaalt toodi lina, kulda ja hõbedat.
Küllap oli piiril peale korralageduse ikka korda ka. Aga kirkamalt jäävad inimesele meelde keelatud asjad.

Nooremad ei unusta

Elmar Suigussaar veedab oma vanaduspõlve tütar Elga Teesalu hoolitsuse all. Sünnipäeval käisid külas abilinnapea, piirivalve, sotsiaalabiameti ja pensionäride esindajad. Muud tuttavad ja sugulased muidugi ka. Omaealised on juba kadunud, kuid nooremad pole teda unustanud.

Elmar Suigussaarel pole vaja oma vanaduse üle nuriseda. Aga südamerahu ei anna pension, mis alati kõrgem võiks olla, vaid korras minevik.




 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus