Täna tuleb juttu Vaike Külvetiga, kes kindlasti kõrvaltvaatajate ja nurisejate kilda ei kuulu. Ta tegutseb innukalt mitmel rindel: on Eesti Maja kunstikomitee üks eestvedajaid; teda võib näha pea igal meie ühiskonna tähtsamal üritusel; tal on huvi ja silma kõige jaoks. Nüüd on Vaike võtnud endale uue ülesande, populaarse ajakirja Hiiu toimetamise. Alustame siis sellest.
Oled Hiidlaste Seltsi kirjatoimetaja ja nüüd võtnud oma õlgadele Hiiu ajakirja toimetamise. Sõnademäng küll, aga mis Sind selleni viis: kas soov uuel rindel ennast proovile panna, ajakirjanikust ja kirjanikust lahkunud abikaasa Ilmari mõju või midagi muud? Kas Hiiu jääb endiseks või kavatsed uue toimetajana seal ka muudatusi teha?
Hiiu sisu ei ole mul kavatsust muuta, küll aga formaati ja kujundust. Hiiut kujundas varem Eesti Elu laduja Jouko Huotari. Kui ta pensionile jäi ja Torontost ära kolis, muutus koostöö vahemaa kauguse tõttu keeruliseks. Nii otsustasin ise Hiiu kujundada, võttes eeskujuks Peetri koguduse viimase ajakirja Elu. Formaadilt tuleb ajakiri suurem ja ilmub edaspidi kord aastas, sügisel. Varem ilmus see kaks korda.
Et miks ma selle ülesande endale võtsin? Arvan, et on liiga vara „pood kinni panna“. Selts on veel elujõuline ja paistab, et liikmete huvi ajakirja vastu kestab. Pealegi on mul isiklik huvi infotehnoloogilise kujundamise vastu, kuna tegutsesin arvutiprogrammeerimise alal Maailmapangas. Nüüd on olukord tunduvalt muutunud. Tarvitseb ainult osta vastavaid tarkvaraprogramme (desktop publishing software), mis on väga tarbijasõbralikud ja ongi võimalik professionaalselt kujundada ajakirju või muud.
Endist toimetajat Edgar Liiki on mul raske asendada, kuna tema tunneb läbi ja lõhki hiidlaste ühiskonda nii Kanadas kui mujal. Mina olen eemal olnud, elasin ju 27 aastat Washingtonis, kus olin muide ainuke hiidlane. Tahaksin toonitada, et kaastööd on endiselt teretulnud. Nii hr. Liik kui seltsi esinaine Tamara Norheim-Lehela on lubanud toetust ja nõu anda.
Kindlasti on Ilmar mind mõjutanud. Õppisin tema kõrval selgeks ajakirjanduse põhimõtted. Kuigi Ilmar mind julgustas, tekkis mul kirjutamise suhtes kompleks. Nüüd olen hakanud aru saama, et mul ei pruugigi end sel alal Ilmariga võrrelda. Lõppude lõpuks oli ju Ilmar loov ajakirjanik ja kirjanik — mina ei ole kumbagi — oskan vaid mõne sõnumi kokku panna enam-vähem korralikus eesti keeles.
Kas ühiskondlik tegevus pakub Sulle loova töö rõõmu või teed seda rohkem kohusetundest ja mõistmisest, et kahanev eesti kogukond vajab täna iga abilist ja kätepaari?
Vist harjumise asi. Olen alati osa võtnud väliseesti ühiskondlikust tegevusest. Noorena olin gaid, tantsisin rahvatantsurühmas „Kungla“ ja võimlesin Helene Tiiduse eliitvõimlemisrühmas. Washingtonis olin mitu aastat kohaliku seltsi laekur. Mu sõbrad on alati olnud eestlased.
Kuna mul praegu on veel tervist ja energiat, tegutsen tõesti mitmes organisatsioonis.
Missugune siinne tegevus pakub Sulle endale kõige enam rahuldust ja huvi?
Kindlasti fotograafia ja kunstiga seotud tegevus. Washingtonis täiendasin end foto alal mitu semestrit Corcoran School of Art'is ja minu üks eesmärk on end sel alal edasi arendada.
Mida pead elus kõige olulisemaks?
Sisemist rahu, mida ei ole küll kerge saavutada. Olin aastaid mõjutatatud (ja osalt veel praegugi) teistest inimestest ja sündmustest, mille üle mul ei olnud kontrolli. Abi sain mediteerimisest.
Kas need väärtused ja põhimõtted, mida endas kannad, pärinevad Su lapsepõlvemaalt või on hiljem välja kujunenud? Räägi oma lapsepõlve ja nooruse ajast.
Need on hiljem välja kujunenud. Lapse- ja noorusepõlvest ei ole palju rääkida. See oli tavapärane — kool jne. Olin kartlik ega uskunud endasse. Oma nooruses ei tundnud ma kedagi, kes oleks tegelnud eneseanalüüsi ja oma sisemaailma parandamisega. Selle vajaduse avastasin alles keskeas.
Miks põgenesid Eestist?
Olin 7-aastane, kui põgenesin Eestist Rootsi. Nagu paljud, kartsid ka minu vanemad venelaste tagasitulekut. Mu isa Bernhard Jõe lahkus juba märtsis 1944 ja mina koos ema Adaga ja noorema õe Tiiuga mais.
Kuidas sattusid kokku Ilmar Külvetiga ja millal te abiellusite?
Ilmarit kohtasin esmakordselt bussireisil New Yorki. Ta oli sel ajal ajalehe Vaba Eestlane toimetaja, mina olin Toronto teise ajalehe Meie Elu lugeja. Peatselt sai minust Vaba Eestlase tellija. Teist korda saime kokku ühel eestlaste vana-aastaõhtu peol. Avastasime, et meil oli palju ühiseid huvisid — kirjandus, teater, kunst. Abiellusime 1965. aastal.
Võrdle oma elu Torontos ja Washingtonis. Kus elaksid kõige meelsamini: kas Eestis, Kanadas või Ühendriikides ja miks?
Meie elu Torontos oli 1960-ndate lõpul liigselt hõivatud eesti ühiskonna üritustest ja Ilmari tööst Vaba Eestlase toimetajana, mistõttu isiklikuks tegevuseks jäi vähe aega. Pealegi hakkasin mina ajalehele fotosid tegema. Sel ajal polnud veel ühetunniseid ilmutamisvõimalusi ja nii veetsin ma paljud pühapäevaõhtud vannitoas lehele pilte ilmutades. Kui Ilmarile pakuti 1972. a. Washingtoni, Ameerika Hääle eesti osakonda tööd, kolisimegi sinna teatud kergendustundega, kus elu oli palju rahulikum.
Washington erineb tunduvalt Torontost. Vastandina Torontole on USA pealinnas palju vaatamisväärsusi. Algul oli tõesti uhke tunne iga päev mööduda Kapitooliumist ja Valgest Majast, aja jooksul muutus see rutiiniks.
Washingtoni eesti ühiskond oli väga väike, homogeenne ja tolerantne — umbes 300-st eestlasest olid pooled aktiivsed kohalikus seltsis ja koguduses. Kõik olid sisserännanud ja enamusel head töökohad kas valitsuse juures või mujal. Väga rikkaid ei olnud ja poliitilisi äärmuslasi vaid mõni üksik.
Kõige meelsamini elan Kanadas. Kuigi Washington on suursugune ja ilus linn, ei tundnud ma end seal kunagi kodus. Toronto on kodusem. Washingtoni kasuks räägivad muidugi võrratud muuseumid, kunstigaleriid ja näitused, millest tunnen Torontos puudust, nagu ka sealsetest sõpradest. Muuseas, Kanada paljukritiseeritud haiguskindlustus-süsteemist on mul isiklikult ainult head kogemused.
Eestit on tore külastada, aga elada seal ei tahaks. Olen liiga vana, et sealsesse ühiskonda veel sisse elada.
Tean, et reisisite Ilmariga omal ajal palju. Milline reis oli kõige meeldejäävam? Kas rännupisik elab Sinus tänagi? Kuhu igatseksid veel minna?
Reisisime tõesti palju. Külastasime turistina 53 maad. Meil oli Ilmariga hea koostöö — tema kirjutas reisikirjeldusi ja mina võtsin fotosid. Kuna olime mõlemad tööl suurtes bürokraatlikes asutustes (Ilmar Ameerika Hääles ja mina Maailmapangas), kus polnud võimalust iseseisvalt tegutseda ja end väljendada, aitas reisimine olukorda leevendada. Reisikirjad ilmusid Vabas Eestlases ja Rootsi Eesti Päevalehes.
Lääne-Aafrika reis oli kõige meeldejäävam. Kohad nagu Timbuktu ja dogonide suguharu küla Malis jätsid sügava mulje.
Kavatsen ka tulevikus reisida. Kuna kõik mulle tähtsad kohad on nähtud, tahaksin mõnda paika uuesti külastada. Näiteks Hiinat, kus käisime 1983. aastal ja kus nüüdseks on toimunud palju muudatusi.
Sul on suur ja rikkalik kunstikogu. Mida tõstaksid sellest esile?
Ei oska ühtki autorit ega teost eriti esile tõsta. Enamus kunstnikke, kelle tööd minu kodus on, on sõbrad või tuttavad. Kunstikogu loomist alustasime väliseesti kunstiga, kui me esimest korda Torontos elasime. Hiljem täiendasime seda aastate jooksul kodu-Eesti kunstnike teostega. Praegu on mul ligi 100 pilti ja skulptuuri. Otsustasime peamiselt koguda eesti kunsti, kuid mõnedelt reisidelt tõime kaasa ka pilte, näiteks Haitist.
Millisena näed Kanada eestlaste tulevikku? On Sul mõni hea soovitus, mida tuleks paremini ja teisiti teha või kuidas prioriteete ümber seada?
Arvan, et kõige paremini saab nooremat generatsiooni kaasa tõmmata, kui pakkuda neile huvialast tegevust. Näiteks Eesti Kunstnike Koondisse Torontos on tulnud noori kunstnikke ja koorid tegutsevad väga edukalt.
Noori peaks ka abistama rahaliselt, et võimaldada neil oma ideid ellu viia.
Toimetus tänab Sind omalt poolt südamest heatahtliku ja sõbraliku suhtumise eest, aga ka suurepäraste fotode ja kaastöö eest.
Palju edu Hiiu ajakirja toimetamiseks ja kõiges muus, mida teed ja ette võtad!