„Nimi? Ei olegi veel. Aga kohe paneme,“ teatab kunstnik Ove Büttner üht oma uuemat maali silmitsedes ja hõiskab siis: „Võidupüha!“ No kui Võidupüha, siis Võidupüha. Igaüks saab omamoodi aru. „Ja mis teil nende lammastega kogu aeg on?“ toriseb Ove, kui järgmisele pildile nime nõutakse. Ove naine Tiina sosistab, et tegelikult pidi pildile tulema üks must lammas. Tuligi, aga mitte must. Ja mite üks, vaid õige mitu.

““Loomad lähevad pühale mäele“ võiks selle nimi olla,“ arvab seepeale kunstnik. „See on ühe antiikfraasi tõlge. Mulle kingiti kunagi see raamat sünnipäevaks, õppisin isegi kümme lehekülge pähe sealt. Laenasin raamatu välja ja keegi pole seda siiani tagasi toonud. Äkki keegi nüüd loeb ja toob mulle selle raamatu tagasi,“ on Ove lootusrikas.

Elu, töö ja üldse kogu olemine Mustamäel neljandal korrusel

Ove elab koos elukaaslasega Tallinnas Mustamäel Vilde tee ja Sõpruse puiestee nurgal viiekordses majas. Elab, töötab (loe: maalib) ja üldse ongi seal. Neljas korrus, all korralik lukk. Naine tuleb vastu ja teeb ukse lahti. „Viiendat ehk viimast korrust ma kardan,“ ütleb Ove. Ei saagi aru, miks. Lihtsalt.

„Siin on puidutöökoda ka. (Ove teeb kõik oma pildiraamid kodus. Toim.). Kõik pildid rändavad ühest toast teise.

Maja on ehitatud 1967. aastal ja sinna kolis Ove koos vanematega Nõmmelt. „Vastas majad on aastast 1965. Kunagine populaarne restoran Kännu Kukk sai valmis 1969,“ ütleb Ove. Teab kõike, mis ümberringi kõik need aastad olnud või sündinud. „Ma olen oma silmaga näinud Iraani shahhi. Kolasime alati mööda katuseid. Olime Kännu Kuke katusel, vaatame, all miilitsad. Alla ei saa, juba läheb pimededaks. Pikad autod sõidavad ette. Pärast vaatame televiisorist, et Iraani shahh käis kohal, siin ja seal, ja meid ei kuskil,“ naerab Büttner.

„Need siin on vanad talukohad. Vaadake aknast välja: kus puud risti jooksevad, need on vanade talukruntide nurgapiirid. Need pärnad võivad olla nii 1939. aastal istutatud. Näete, seal kasvasid omal ajal maasikad,“ näitab ta.

Koduloom on karutopis, kord tuli ka papagoi külla

Remont on Ovel pooleli. Ega kiiret vist ei ole. Köögist tehti juba garderoob, kööki õieti polegi. On vana Saraatovi-nimeline nõukogudeaegne külmkapp, mis Ove sõnul jubedalt elektrit õgib ja puhastamisel altnaabrid üle ujutab.
Ove ostis uue külmkapi asemel naisele arvuti. Tiina tõlgib, seni kihutas hommikul tööle ja õhtul koju, nüüd on nö kontor kodus. Täiesti ratsionaalne.

Kus perekond Ove-Tiina magab, ei küsinud. Voodit igatahes ei paistnud. Äkki ei magagi? „Magame piltide rägastikus, ühes või teises toas. Ega need värvihaisud ja muu tervisele muidugi hästi ei mõju,“ kommenteerib Ove.

Vana riidekapi otsas (endises köögis) magab aga karu. Osa karust. Pea. Suurte hammastega. Topis.

Teine koduloom oli veel. Papagoi. Lendas kohale, kui mõni aasta tagasi tillukesel rõdul jaanituld tehtud sai. Papagoi jäi Ove juurde elama. Praeguseks on läinud.

[B]Rõdul potipõllundus: parkjuured, daaliad, basiilik

Sellelsamal tillukesel rõdul on Ovel ja Tiinal aed. „Hakkasime, jah, potipõllundusega tegelema. Juba teist aastat,“ näitab Ove uhkelt taimekaste rõdul ja sees aknalaual. „Me küll Mustamäe kõige ilusama aia nimele ei pretendeeri, aga usun, et võiksime seda teha,“ muigab Ove ja tutvustab aeda. On sügisastrid, parkjuured, kaht erinevat sorti daaliaid ja köögitaimed: tüümian, basiilik.

Eraldi ateljeed niisiis Büttneril ei ole. „Seda ei jõuaks rahaliselt pidada. Ja kogu aeg kodu ja ateljee vahet sõita ka ei jaksaks. Maalimine on asi, mis kurnab täiesti ära. Nii et olukord pole küll ideaalne, aga kusagil pole ideaalne,“ ütleb ta.

Ove Büttneri kunsti liigitama ei tasu hakata. Piisab, kui tead, et maalib seda, mida näeb. Nii ta ise ütleb. Ei aja vahtu üles, ei keeruta tolmu. Maalib, sest muudmoodi ei oska. „Hea, kui selle eest raha ka antakse vahel,“ on mees õnnelik.

Ove Büttneri viimane isikunäitus oli tänavu kevadel Rahvusraamatukogu fuajee galeriis. Suured, 2,5 meetrised pildid. 2005. aasta kevadtalve loomingust neli pilti, eelmise aasta omadest kolm. Ja et näidata sidet maalide vahel, oli ka üks nelja pildiga seeria varasemast loomingust.

Kunstnik rõhutab mitu korda: ma tahan tänada Kultuurkapitali, kes näituse jaoks raha andis. „Aeg on läinud, olen praegu 46, kaugel see 50 on. Tuleb tõestada, mida oled teinud. Ja seda, mida oled jätnud tegemata.”


Ove Büttner
*Sündinud 21. veebruaril 1959 Tallinnas.
*Õppinud aastail 1983 –1989 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Lõpetas tahvelmaali eriala.
* 1981–1983 töötas Eesti Kunstimuuseumis maalirestauraatorina.
* 1989. aastast vabakutseline kunstnik.
* Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1990. aastast
* International Association of Art / Association Internationale des Arts Plastiques (IAA/AIAP) Estonian Committee aseesimees aastatel 1994–1997

Valik näitustest

Isikunäitused

2005 Rahvusraamatukogu fuajee galerii.
2005 Kastellaanimaja galerii.
1998 Sammas-galeriis näitus „Punane ja roheline”.
1997 Sammas-galeriis näitus „Parnass ja Kolgata”.
1997 Tammsaare Majamuuseumis näitus „Pointillism”.
1995 osavõtt rahvusvahelisest kunstimessist Sundsvallis (Rootsi)
1994 näitus Sigtuna Stiftelsen Sigtunas (Rootsi).
1994 näitus Mustpeade Maja Olevi saalis.
1993 näitus Turu Kunstihoones Brinkkala galeriis (Soome).
1993 Raevanglas näitus „Ajatunnel”.
1992 näitus Kristina Konferens Hotel’is Sigtunas (Rootsi).
1991 näitus Tallinna Kunstihoone galeriis.

Rühmanäitused

2004 maali aastanäitus „Ich bin ein Maler” Tallinna Kunstihoones.
1997 Eesti kunstnike näitus Torontos (Kanada).
1995 Eesti kunstnike näitus Krefeldis (Saksamaa).
1994 aastapreemia näitus Tallinnas.
1993 Eesti-Soome ühisprojekt „Kontrastid”.
1992 maalinäitus „Mütoloogiline ja allegooriline” Tallinnas.
1990 vabariiklik sügisnäitus.
1989 vabariiklik kevadnäitus.
1988 „Rühm T” näitus jmt.


Stipendiumid
1992 Privatbrauerei DR. F. G. Hoepfner GmbH &Co, KG stipendium seoses Eesti-teemaliste Euroopa kultuuripäevadega Karlsruhes (Saksamaa).
1992 Eesti-Soome sõprusseltsi „Viro-Säätiö” stipendium.

Ainuisikuliselt teostatud restaureerimisprojekt
1992 õlifreskod hoones Goldener Reichsapfel Heidelbergis (Saksamaa).

Kultuur

TRENDING