Mida rohkem meile eluaastaid juurde kingitakse, seda rohkem tõdeme, et naeratus ilustab elu! Võib vist kahtlemata väita, et kõik meie hädad, mis meiega eluteel kaasas käivad — olgu siis nukrus, pahameel, stress, bioloogilised haigusnähud — sõltuvad suurel määral meist enestest. Kas oleme märganud, et see, kuidas meie asjad edenevad, oleneb paljuski sellest, kuidas oleme end ühe või teise asja suhtes häälestanud.
Näiteks külastame restorani, olles täiesti kindlad, et meid teenindav ettekandja teeb seda kõige paremas meeleolus ning tõstab sellega ka meie söögiisu (me ise ei pruugi seda ju tunnetadagi). Ja nii ka läheb, sest meie hoiak teenindaja suhtes on eelnevalt positiivne. Me kingime esimese naeratuse. Ettekandja lisab naeratusele aga meeldiva pärastlõuna.
Toome vastupidise näite. Oleme väheke stressis, sest auto tõrgub meid „teenindamast“, kuna midagi on korrast ära mootoriga. Me teame, et hilisel ajal ei saa kvaliteetset teenindust tavalisest bensiinijaamast, kuid proovima peab. Aga meie näole ei kerki naeratust ja see on üpris süngevõitu… Mida oodata võisime, see ka juhtub. Noor algajast mehaanik uurib küll auto mootori õlitaset, kuid rohkemast abist pole juttugi. Ka tema nägu muutub murelikuks ja kisub kipra. Meie näopeegeldus jõudis meieni tagasi. Naeratuse puudujääk kustutas vaba ja abivalmi suhte. Ja küllap ka hea idee, kuidas auto ikkagi sõidukorda seada. Lahendus probleemile sulgus.
Mida siis teha? Püüame mõelda inimestest eeskätt hästi. Isegi, kui nad vahel seda väärt pole. Ja naeratame esimestena! Keegi on öelnud, et naeratus on kui lendlev ingel, kelle tiibade varjus on turvaline ja hea olla. Nagu armsamaga koos olles. Proovime eelpool soovitatud nõuannet ellu rakendada.
Näiteks hommikul vannituppa minnes peaks kindlasti vaatama peeglisse ja naeratama endale. Isegi kui tuju on paha. Sunnime end selleks. Peale pesemist veel kord. Pilgutagem endile silma vms. Nii rõõmustame end enesele teadmata. Kui aga tõeline naeratus ikka tulla ei taha, siis — veame suunurgad sõrmega ülespoole. Kas tundub juba naljakana ja ajab naerma? Usun, et kättevõidetud naeratus jääb kestma ka tänaval kõndides. Vaatame vastutulevaid kaasrändajaid lahke pilguga, sest lahkuses peitub tegelik naeratus. Ja peame meeles, et ka teistel võib olla muresid ja hädasid.
Seega: iga kord, kui peegli ette astume, naeratame iseendale. Kuu möödudes teeme seda juba iseendalegi teadmata. Loomulikuna. Psühholoogid on väitnud juba ammu, et inimhingel on suur side meie silmadega. Silmavaatega. Ega muidu öelda, et silmad on nagu hinge peegel. Nimelt reguleerib naeratav silm meie suhtumist teistesse ja vastupidi. Kui too, nn. „kolmas silm“ on täis siirast ja lahket naeratust (ka vajadusel kaastunnet), siis meie vaimne olemus on alati teistele armastust-pakkuv ja halastav. Nii sünnivad tugevad ja seesmiselt terved ühiskonnad.
Aga seda on inimesed maailma just otsima tulnudki. Vahel eneselegi teadmata. Inimese sisetunne tunnistab, et headus on kingitus teisele, mille kinkija tavaliselt mitmekordselt tagasi saab. Ja selle kustumatu väärtusega kingi saame teha ju nii lihtsalt: naeratagem üksteisele! Selles peitub ju elu ilu.
Naeratus — elu ilu!
Arvamus
TRENDING
