Miks? Seepärast, et poliitilise arutelu kõrval on autor rõhutanud ja arvesse võtnud Eesti piiriprobleemi ajalist dimensiooni. Esimest korda on küsimust käsitletud „mineviku“, „oleviku“ ja „tuleviku“ seisukohalt. Just nii tuleb reaalmaailmas asju vaadelda, sest aeg on inimkonna elu ja tegevust kõige rangemalt määritlev tegur. Ta on ühtlasi ka soovunelmate karm purustaja, olgu need rajatud mistahes õilsatele põhimõtetele või lepingutele. See ei tähenda, et ideelistest pürgimustest peab loobuma. Küll tuleb aga kainelt arvesse võtta nende praktilisi piire ajas ja ruumis, sest tänapäeva muutliku maailma pilk on suunatud peamiselt tulevikku. Huvi mineviku vastu kipub jääma viisakuse kategooriasse.
Alljärgnevalt mõningad kommentaarid Vello Helki mõtetele. Ta ütleb õigesti, et võideti „juurde“ Petserimaa ja Narva jõe tagused alad. Neid nõudis Tartu rahukonverentsil Eesti sõjaline juhtkond: esimest ala vajati Irboska kõrgendike (tookordse) sõjalise tähtsuse pärast ja Narva tagust u. 11 km laiuse kaitsevööndina (jalaväekahuri laskeulatus!). Lenin andis tookord järele, sest temale oli esmatähtsusega likvideerida Eesti territooriumil asuva Judenitshi Loodearmee ähvardus Peterburile. Eesti põlisalade hulka pole kumbki maa-ala kuulunud ja venestunud olid nad juba EV algaastatel (vt. Eesti Entsüklopeedia, 1931-37). Mõned väidavad, et kogu Euroopa-Venemaa olevat kord olnud soome-ugrilaste maa-ala. Jah, aga Põhja-Ameerika oli ka kord indiaanlaste maa-ala.
V. Helk küsib, missuguste piiridega taastunnustasid välisriigid 1991. aastal Eesti iseseisvust? Tal on õigus, et vastus ei vasta ootustele. On väidetud, et tunnustus anti spetsiifiliselt Tartu rahulepingu piiride alusel. Et saada selgust, tellisin Eesti välisministeeriumist koopiad mitme riigi tunnustuskirjadest. Nendes oli küll rohkelt õnnitlusi ja häid soove, kuid ei mingit viidet piiridele. See on loogiline, sest mis õigus on minul kaasa rääkida, ütleme, Ecuadori ja Peruu vahelises piiritülis? Minu tunnustus käib nende kui elujõuliste, iseseisvust väärivate riikide kohta. Detailsed piirid on ikkagi nende riikide endi kokkulepe.
Helk annab pragmaatilise pildi praegusest Eesti riigipiiri küsimusest — arvukas vähemusrahvus, keeleprobleemid, rahvusvahelise toetuse puudumine 1939. a. piiride tagasinõudmisel jm. Oleviku paratamatusena toob ta esile hea näitena Poolat. Tõepoolest, mõõtke ise kaardilt kuidas terve Poola riik lükati peale II maailmasõda 300 km lääne poole! Mis on siin lahendus? Nõustun ka V. Helki mõttega, et Venemaa oleks võinud kavalam olla. Petserimaa ja Narva-taguse Eestile tagasiandmisega oleks ta saanud meile kinkida vägeva Trooja hobuse. Kui nüüd mõned poliitikud neid alasid ikka tagasi nõuavad, jätavad nad paraku ütlemata, mil viisil lahenduks mitmekümne tuhande uue venelase probleem? Kas küüditame nad üle piiri Pihkvasse?
Veel üks kainestav punkt. Kas olete märganud, kui haruharva teatakse välisajakirjanduses midagi EV esimesest iseseisvusest, rääkimata Tartu rahust või järjepidavusest? Vahel on juttu „endisest nõukogude vabariigist“, vahel lihtsalt „uuest demokraatiast Ida-Euroopas“. Ometi sai pagulasaastatel ja hiljemgi kirjutatud lugematuid märgukirju, peetud selgituskõnesid ja saadetud palveid kõikvõimalikele riigivalitsustele. V. Helk konstateerib siin, et „Eestil pole midagi dikteerida; dikteerib diktatuur“. Siin ma temaga täielikult ei ühine: ütleksin pehmemalt — dikteerib reaalpoliitika, s.t. dikteerivad aeg ja olud. Need aga on vahelgi väljaspool suurte kui väikeste kontrolli.
Kokkuvõttes leian ma, et Eesti piiratud energia suunatagu eeskätt tuleviku kindlustamisele. Meil on siin õnneks oluline edumaa, tänu EV reputatsioonile maailma üldsuse silmis. Tartu rahulepingu ja kaotatud territooriumi pedantse rõhutamisega kaasneb riikliku isolatsiooni hädaoht, sest nagu V. Helk mitmel korral nendib — sel alal meil toetust oodata pole. Globaalsete probleemidega maadleval maailmal pole aega ega huvi tegelda maaribaga kaugel Kirde-Euroopas, veel vähem muretseda 85-aastase rahulepingu pärast, mille kestvuses — kahju küll! — paljud kahtlevad. Ega meiegi tunne huvi samasuguste probleemide vastu Balkanil, Aafrikas või Lõuna-Aasias. Samaaegselt aga varitsevad akuutsemad majanduslikud/poliitilised probleemid Eestit mitmel rindel. Venemaa sõjakus on muidugi üks neist, eriti Putini võimul olles. Samuti on Eesti majanduslik tulevik, väliskapitali probleemid, energeetikaküsimused, sotsiaalhoolekanne sisepoliitiliselt jne. palju tähtsamad kui mure Tartu rahulepingu pärast.
Olgu rõhutatud, et eestlasena tajun ka mina piiriprobleemi valusat külge. Leian samuti, et Venemaa peab võimaldama setudele kergemat piiriületamist. Lõpuks peaks Venemaa vähemalt vabandama Eestile tehtud ülekohtu eest (nagu nad vabandasid Poola ees). Kuid sealt edasi saagu teoks uus piirileping, mida varem seda parem. See pole mingi kapitulatsioon, nagu mõned väidavad, vaid realiteedi tunnustamine. Positiivseks asjaoluks oleks aga, et Eesti saab Eurooa Liidu raames viimaks edasi minna. Senine ühe jalaga minevikus seismine pole ka mingit edu toonud.