Šokiteraapiat viljeleva Eesti regionaalarengu ja kohaliku elukorralduse põhiprobleem on palju inimestest liiga tühjaks jäänud maad.
Lääne küllusemaailma kriisi põhjuseks pole mitte ainult senine üle jõu laenamine ja hukatuslikud-kontrollimatud püramiidskeemid, vaid samavõrd ja vääramatult elatustasemete nivelleerumine WTO ühiskatlas.
Niisiis, Kreekast ja Iirimaalt alanud pankrotieelsed olukorrad, mis jõudmas juba Prantsusmaani, ei lõpe kardetavasti enne, kui elatustaseme korrektsioon läbitakse kogu eurotsoonis, aga ka USAs ja Jaapanis.
Põhjamaadegi kallist elatustaset pole võimalik säilitada, kui isegi autotootmine ja elektroonikatööstus koduriigis ei tasu ära ning tootmine siirdatakse Hiinasse, Indiasse, Brasiiliasse. Esialgu veel kehv toodangu kvaliteet ei kaalu üles odavamaid hindasid.
Umbes sama mõttekäigu paikapidavust on kinnitanud ka Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, öeldes, et küllap tippkvaliteeti genereerivad ettevõtted, näiteks lennuki- ja laevatehased, jäävad endiselt Euroopasse ja USAsse. Aga kauaks?
Mida ette võtta? Kas saame ja kas peame Eesti maa tühjenemist pidurdama? Ja mis järgneks tühjenemisele?
Migratsiooni mõttes tundub Eestis koos lõunanaabritega valitsevat n-ö tsunamieelne seisund – vee vaikne taandumine võib asenduda ootamatu hiidlainega. See tähendab, et jõukama elu otsijate lahkumine Eestist võib mingil ajal asenduda massimmigratsiooniga.
Eesti kohaliku elukorralduse põhiprobleemiks on palju inimestest tühjaks jäänud maad, mis viitab sellele, et eestlased ei suuda oma eluruumi säilitada.
Siiski olen kaugel arvamusest, et eestlased ei taha oma ülieuroopalikkust taotlevat rahvusriiki pikalt pidada, kuid mõnda rakendamist väärivat aabitsatõde tuleks siiski meelde tuletada.
- Kuigi linnastumist-emigreerumist ei saa täielikult vältida, peab riigi- ja elukorraldus seda vähemasti pidurdama.
- Odavam on püüda säilitada olemasolevaid töö- ja elukohti (asustatust) kui neid luua.
- Enamik väikese rahvaarvuga (alla 2000 elaniku) valdu on väga hõreda asustusega
(3–7 inimest ruutkilomeetril) ja territooriumilt suured või väga suured (kuni 450 ruutkilomeetrit). Nende territooriumide rahva identiteeti hoiab omavalitsus, mis tagab esmaste elutähtsate ülesannete täitmise.
- Kõige odavam riigi mingigi kohaloleku säilitamise viis valdaval osal (ca 70%) Eesti territooriumist on praegused vallad.
- Liitumisele peaksid mõtlema väikesed monofunktsionaalsed vallad ja nn rõngasvallad, kaaluda tuleks suurte linnade piiride nihutamist faktilise uustiheasustuse piirini.
- Möödapääsmatult vajaliku riigireformi sammudest olulisimad oleksid senise süüdimatult pealinna koonduva harukondliku elu- ja halduskorralduse asendamine territoriaalsemaga (maakondlikuga); omavalitsuste keerukamate maakondlike ülesannete (suurplaneeringud, ühistransport, -hanked, gümnaasiumide ja huvikoolide, (maakonna)muuseumide ja haiglate pidamine) seadustamine maakondlike omavalitsusliitude ülesanneteks; riigieelarve ja kohalike eelarvete tasakaalustamine, sh eeskätt teehooldusraha otsustav suurendamine kohalike teede uuendamiseks.
Kunst ei ole eestlasi riigipidamise efektiivistamise sildi all pealinna ja laia maailma ümber asustada. Kunst ei ole jagada külasid ja linnu perspektiivseteks (loe: tõmbekeskusteks) ja kaduvateks, kunst ei ole lobiseda maa ja linna vaheliste erinevuste kadumisest. See kõik on juba olnud – okupatsiooniaegsel majandite liitmisel, Nikita Sergejevitši ja Leonid Iljitši ajal.
Kunst on säilitada elu- ja töökohti meie 45 000 ruutkilomeetril, et Eesti Vabariik kestaks veel pikalt.
