Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleksid Afganistani naised jõudnud oma lääneriikide või ka edumeelsemate idariikide sookaaslastega samale tasemele. Suur enamus neist peitub endiselt siniste burkade varju, mis on tegelikult naiste ahistamise ja survamise sümboliks. Aga naised kinnitavad, et nad ei tee seda mitte enam niivõrd meeste sunnil kui vabal valikul, kuna nad on oma hõlstidega harjunud.
Nii nad seal siis seisid eelmisel nädalavahetusel Afganistani esimese argliku demokraatiaproovi — vabade valimiste ajal kannatlikult järjekorras, et anda oma hääl ühe või teise kandidaadi heaks. Ennustatud 25%-lise valimisosaluse asemel tuli kohale üllatavalt 42% valimisõiguslikke naisi. Kui varasematel valimistel tohtisid naised valida vaid meeste loal ja nende järelvalve all, siis seekord olid nad koguni koos meestega ametis valimisjaoskondades, ulatades edasi kaste, jagades bülletääne jne.
Peter Worthington nimetab 12. okt. Toronto Sun'is Afganistani naisi selle riigi „vaikseks tulevikurelvaks“. Naiste rolli on võimatu ülehinnata. Kes suudaks arvata, kuidas nad mõjutavad oma perekonnaliikmeid idamaiste kiviseinte ja müüride taga? Küllap sealsed Eva tütred juba teavad, kuidas ümber käia oma despootlike abikaasadega.
Vaatlejate arvates ja küsitluste põhjal väljendasid naised oma toetust president Hamid Karzaile, kes on kuulutanud naised meestega võrdseks ja lubanud, et iga naine võib ise edaspidi oma elu üle otsustada.
Talibani rezhiim on kõigi oma keskaegsete meetodite ja hirmutegudega on vajumas minevikku. Al-Qaida samuti. Tüdrukud on taas koolides usinalt õppimas, naised julgevad naeratada ja mõned on isegi burkadest loobunud.
Demokraatia tee pole teadagi kerge. Aga Afganistani naised tahavad seda teed astuda.