Selleteemaline avalik loeng toimus teisipäeva, 14. aprilli õhtul Tartu College’is Toronto Ülikooli Eesti õppetooli korraldusel. Kõnelejaks oli dr. Sirje Kivimäe Eestist.
Prof. Jüri Kivimäe avas loenguõhtu, mainides, et kõneleja on Eesti naisliikumise teemal palju kirjutanud ja esinenud sellega mitmetel väliskongressidel. Dr. Sirje Kivimäed polnud vaja pikemalt tutvustada, kuna ta on Toronto eestlaskonna ees varemgi loengutega esinenud.
Ettekande teema vastu oli kohaletulnuil suur huvi. Mida kujutas endast naisliikumine noores Eesti Vabariigis, kuidas see sai alguse, kes olid liikumise eesotsas? Dr. Sirje Kivimäe andiski kõigest sellest üsna põhjaliku ülevaate. Järgnevalt lühike kokkuvõte kuuldust.
1905.a. revolutsioonilised sündmused äratasid eesti naise. Esimeseks eesti naisseltsiks peetakse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi käsitöökursusest tekkinud naisringi. Selle häälekandjaks sai kord kuus ilmuv „Käsitööleht“. Naisringi eesmärgid olid praktilised ja hariduslikud – toetada naisi, eelkõige oma liikmeid, varaliselt, vaimselt ja kõlbeliselt. Naised osalesid ka karskusliikumises ning kirjandus- ja haridusseltside töös.
1906. a. asutati esimene eesti õppekeelega tütarlastegümnaasium. Asutajaks oli Eesti Noorsookasvatuse Selts, milles polnud naistel mingit osa. 1911.a loodi Eesti Naisüliõpilaste Selts.
Naisliikumine aktiviseerus pärast 1917. a. revolutsiooni sündmusi. Seltse asutati nii Tallinnas kui mujal. Juhtideks ja algatajateks olid Ida Hellat, Marie Reisik ja Johanna Päts.
I naiskongress toimus Tartus 1917. a. juunis. Räägiti kutsehariduse tähtsusest ja isegi palgavõrdsusest meestega. Päevakorras olid veel naise sotsiaalsed ülesanded, kutseline ettevalmistus, kasvatus- ja haridusküsimused.
Pärast Eesti Vabariigi loomist algas elav naiste organiseerumine. Kuna Põhiseaduses kindlustati naiste poliitilised õigused, polnud nende eest enam vaja võidelda. Tegevust hakkas suunama vajadus üles ehitada oma rahvusriiki. Päevakorras on emade ja laste kaitse, kutseharidus, prostitutsiooni vastu võitlemine ja karskusliikumine.
Eesti Asutava Kogu 120 saadiku seas oli 8 naist ja nende ettepanekul toimus 13.–14. novembril 1920 II üleriiklik naiskongress. Selleks ajaks oli liikmete ja seltside arv tunduvalt kasvanud. Moodustati Eesti Naisorganisatsioonide Liit (hiljem Eesti Naisliit).
1920-ndail aastail tegutsesid Eestis järgmised naisorganisatsioonid : Eesti Naisliit (Marie Reisik), Saksa Naisliit, Kristlike Noorte Naiste Ühing (Eleonore Hünerson), Naiste Karskusliit (Helmi Põld), Õdede Ühing, Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, Naiskodukaitse ja Eesti Maanaiste Keskselts (Liis Käbin). Võeti osa ka rahvusvahelistest naiskonverentsidest.
Viis aastat hiljem toimunud III naiskongressil (1925) arutati abielu- ja perekonnaseaduse küsimusi, eriti abikaasade varandusliku vahekorra reguleerimist. Viidati rahvastiku väga madalale juurdekasvule, mille peapõhjuseks peeti viletsaid sotsiaal- ja palgaolusid. Puuduliku kutsehariduse likvideerimiseks otsustati luua vastavaid koole.
1927. aastal loodi Naiskodukaitse, mille esinaiseks valiti Mari Raamot.
Eesti Vabariigi ajal hakkasid ilmuma sellised naisteajakirjad nagu „Naiste Hääl“ (Marie Reisik),„Eesti Naine“ (Helmi Mäelo) ja kõige populaarsem „Taluperenaine“ (Liis Käbin). Viimane andis praktilisi juhiseid aiasaaduste kasvatamise, säilitamise ja kasutamise kohta, tõi ära toiduretsepte ning rohkelt käsitöö-alast informatsiooni.
Traditsiooniliseks suurürituseks kujunesid üleriigilised maanaiste suvepäevad. See liikumine hõlmas peamiselt maarahvast, perenaisi ja peretütreid ja sel polnud naisõiguslikku programmi. Maanaiste seltside arv aina kasvas. Loodi Maanaiste Keskselts. Hakati korraldama mitmesuguseid käsitöö ja toiduvalmistamise kursusi. Väga populaarseks said kodukorraldusvõistlused.
1930. aastal toimus IV naiskongress, kus muude küsimuste kõrval taotleti naiste koduse töö tunnustamist ning arutati vallaslapse õiguste küsimust.
Majanduskriisi aastail jäid naisõiguslikud küsimused paratamatult igapäevamurede varju.
1935.a. Tallinnas Estonia teatris avatud V naiskongressil osales saadikuid ligi 400 organisatsioonist. Kõnedega esinesid tuntud naistegelased Linda Eenpalu, Salme Pruuden ja Helmi Mäelo. Diskuteeriti ema ülesannete üle koduses kasvatuses, rõhutati noorsoo-organisatsioonide vajadust rahvustunde kasvatamisel ja arutati tervishoiualaseid küsimusi. Tarvilikuks peeti raamatukultuuri viimist igasse kodusse. Toimus näitus „Naine ja raamat“.
Naisliidu suurimaks saavutuseks jäi 1935. a. avatud Sotsiaal- ja Kodumajandusinstituut, mis oli suur samm naise kutsehariduse edendamiseks. Selle juhatajaks määrati Marie Reisik.
Noori naisi koondas oma ridadese väga edukalt tegutsev gaidide organisatsioon. Märkimist väärib ka Naiskodukaitse tegevus. Selle kõrvale loodi hiljem patriootlik Kodutütarde liikumine, mille juhiks oli Salme Pruuden.
Nõukogude okupatsioon sulges kõik naisorganisatsioonid.
Huvitavale loengule järgnes diskussioon ning tavakohane kohv ja kringel.
