Nädala portree
Alar Aedma (46), näitleja ja muusik, kes on mänginud mitmesajas Hollywoodi filmis ja kes saab pidevalt pakkumisi erinevates filmiprojektides osalemiseks, ütleb, et sai armastuse näitlemise vastu kaasa juba varases nooruses Torontos kasvades, pida+des enese kõige paremateks koolitajateks omaaegseid eesti teatritippusid Rein ja Valve Andred, Rudolf Lippu ja Riina Reinikest, kes tõid Kanadasse kaasa Eesti parimad teatritraditsioonid ja oskasid anda noortele edasi huvi ja armastust selle kunstiliigi vastu, mis on eestlastele väga armas ja omane

Alaril oli juba lapsena tung ja tahtmine olla laval. Esimeses rollis, mis oli peaosa ühes naljanäidendis neljandas klassis, saatis teda vaatamata sellele, et parukas peast lendas, suur edu ja juba siis ta tõdes, et suudab rahvast kaasa tõmmata ja end kuulama panna, mis ju ongi näitlejatöös oluline. Hilisematel aastatel järgnes koostöö siinsete eesti teatritegijatega — näiteks mängis ta Gert Helbemäe tükis „Üleliigne inimene“ Juhan Liivi. Alaril jätkub eesti teatritraditsioonide kohta vaid kiitvaid sõnu: selles on midagi sügavat ja hingelist, mida mujal ei leia; eestlased on teatrirahvas, kes on selle sees n-ö üles kasvanud ega võta seda kui kunstlikku elu peegeldamist.

Haridusteed jätkas Alar samuti teatri alal, õppides Yorki Ülikoolis kolm aastat näitlemist ja sellega kaasnevat häälekoolitust jpm., ent loobus siis, kuna talle tundus see kõik liiga tehniline ja justkui ilma hingeta, siirdudes edasi New Yorki, kus kõik teatriala tipud koos. Nii õppiski ta Stella Adleri juures näitestuudios, kus omandas mitmeid teadmisi teatri põhimõtete ja näitleja rolli osas, õppides kasutama lisaks elukogemusele ka kujutlusvõimet rolli sisse elamisel. Teiseks õpetajaks oli tal Kim Stanley, endine Broadway staar. Nagu ta ütleb, usub ta rohkem oma ala geeniuste juures õppimisse kui koolidesse. 1980.a. tegi ta Eesti päevade ajal New Yorgis kaasa Elmar Maripuu tükis „Sündmused sureval planeedil“. Seejärel tuli Alar tagasi Torontosse, püüdes leida enese jaoks õiget nüanssi: kui seda ei leia, on tegemist n-ö surnud teatriga.

Ta töötas mõnd aega Richard Monette juures (näidendis „Bent“), kes on praegu Stratfordi teatri kunstiline direktor, samuti tegi koos Urjo Karedaga kaasa Tarragoni teatris George F. Walkeri tükis „Science and Madness“. See oli 1980. aastate algupoolel ja edasi otsustas ta siirduda filmi ja TV poole.

Esimene suurem seeria oli „Nightheat“. Kui ta oli juba tuntust kogunud, hakkas pidevalt lisanduma pakkumisi ja töövõimalusi ning tänaseks on tema rollide hulk aukartustäratavalt suur. Viimase aja filmidest võib nimetada eelmisel suvel Torontos filmitud detektiivsarja „Street Time“, kus ta oli üks peategelastest ja mida näidatakse kanalil Showtime.

Üks hiljutisim roll on põneva sisuga TV-sarjas „The Cradle Will Fall“, kus ta mängib peadetektiivi. Filmi peategelast mängib endine supermodell Angie Everhart. Film tuleb välja 22. mail Ameerikas PAX kanalil ja 29. mail Kanadas Global Mystery Network'is. Sageli ongi Alari poolt kehastatud rollide tegelased detektiivid, aga ka psühhopaadid ja mafioosod, vahel ikka ka tavalised inimesed. Nii mõnigi kord saab ta filmis surma.

Hiljutistest rollidest võib veel mainida osa filmis „Narc“ (2002), mille direktor oli Joe Carnahan, kes nüüd teeb koos Tom Cruise'iga filmi „Mission Impossible 3“. „Narc“ oli Alari sõnul võrdlemisi väike film, aga Tom Cruise nägi seda Sundance'i filmifestivalil, võttis n-ö oma tiiva alla ja viis Paramount'i stuudiosse, kus see sai ülemaailmse tähelepanu osaliseks.

Selle aasta algul mängis ta ka miniseerias „Traffic“ (USA Network).

Viimased kümme aastat on Alar esinenud Alan C. Petersoni nime all — ta otsustas nime muuta, kuna seda on lihtsam hääldada ja seetõttu aitab see ehk ka paremini filmimaailmas läbi lüüa.

Lisaks filmides mängimisele on Alaril koos abikaasaga ka oma firma — Alzen Production Inc., kus ta kirjutab ise ja töötab koos teiste direktoritega. Kirjanik ja filmitegija on ka tema abikaasa Zenia. Alari plaanide hulgas on töötada edaspidi ka rohkem koos Euroopa filmitegijatega, aga minna ka Eestisse ja teha film Saaremaast, kust on pärit tema ema. Samuti plaanib ta rohkem Ameerikas töötada.

Alar on kasvanud Torontos ja saanud siin tõelise eesti kasvatuse nagu enamus temavanuseid. Tema ema Mai oli nooruses Ritmika võimleja, kelle jälgedes käib nüüd Alari 10-aastane tütar Zarah, kes just paar päeva varem astus üles Ritmika kevadesinemisel. Alari jaoks on see igati tore tunne: ema oli üks neist, kes tegeles selle alaga siin päris alguses ja nüüd on siis kord tütre käes. Lisaks teatrile on võimlemine üks ilusamaid asju, mida eestlased on siia Kanadasse toonud, leiab Alar: inimkeha ilu väljatoomine.

Spordiga tegeles ka Alari isa Lembit, kes eelmisel aastal suri. Tema oli üks parimaid võrkpallimängijaid. Spordialadest on Alari jaoks tähtsad yoga ja korea stiilis martial art, mille nimi on Hapkido. Aga talle ei meeldi sportmängud, kus mängitakse üksteise vastu.

Näitlejatöös tunneb Alar, et seal rutiini ei teki: kõik on põnev ja ümbritsevad inimesed on justkui teistsugused, kes elavad väljaspool tavapäraseid reegleid. Alates abilistest — riietajad, grimmeerijad — kõik on omamoodi huvitavad ja loovad inimesed, kelle seltsis on hea ja kodune tunne. Samuti võimaldab töö reisida: projektid on erineva pikkusega, kõikudes mõnest päevast mõne kuuni.

Alar on tegev ka muusikamaailmas: kirjutab laule, laulab ise ja mängib kitarri. Praegu ongi käimas stuudiolindistused ja peatselt on kavas ka esinemisi. Muusika tuleb tema sõnul hingest: noorena mängis ta mitmetes rockansamblites, üks põnevamaid neist oli „Peaajupiin“, üks varasemaid punk-rock bände. Alar ja ta sõbrad olid tollal 15-16aastased skaudipoisid ning esineti palju eesti noortele. Bändi nimi sündis nõnda: harjutati Alari kodus keldris, kui ema avas ukse ja ütles, et see pole ju muusika, mis te teete, vaid üks peaajupiin! Üks poistest haaras kohe võimalusest kinni: see ongi meie bändi nimi!

Vahepeal jäi muusika teiste tegemiste tõttu tahaplaanile, kuid praegu teeb ta jälle koostööd mitmete gruppidega.

Kui Alari tütar Zarah tahab tulevikus näitlejaks saada, poleks isal selle vastu mitte midagi. Näitan talle teed näitlemisele ja võib-olla saab temast ka parem näitleja, arutleb ta. Laste kasvatamises ei poolda ta, et õpetatakse vaid keskenduma ühele asjale ja valikuid tegema: miks mitte proovida mitmeid erinevaid võimalusi. Tütar on öelnud, et tahab tulevikus lavanimeks võtta just Aedma nime.

Nüüd on Alar jõudnud taas ringiga eesti teatri juurde tagasi: 28. mail astub ta üles Tartu College'is etenduvas lugemisteatris „Ilutuli“, kus esitatakse Urve Karuksi luulet. Nagu Alar ütleb, tundis ta juba esimeses proovis, et tema süda on avatud ilusale eesti asjale.

Märkmed: