Üsna lähedal meie lehe uuele kodule asub Ontario Kuninglik Muuseum Torontos (ROM), kus mul oli eelmisel reedel võimalus külastada erakordselt huvitavat väljapanekut nimetusega „Elite Elegance: Couture Fashion in the 1950s“, mida eksponeeritakse muuseumi Garfield Weston Hall'is ligi 4000 ruutjala suurusel pinnal ja mis jääb avatuks kuni 4. maini 2003.
Avamiseelsel päeval jagas mulle lahkelt selgitusi muuseumi eestlannast töötaja Anu Liivandi, kellest tuleb edaspidi meie lehes rohkem juttu ühe Nädalaportree raames.
ROM'i tekstiilikollektsioon on muljetavaldav, sellesse kuulub üle 50.000 eseme, mida on kogutud igast maailmanurgast ja ajastust. Anu Liivandi on teinud ära aukartustäratava töö muuseumi digitaalse andmebaasi „Collecting Textiles & Costumes“ koostamisel, pealegi tuli tal seda teha väga kiiresti. Nüüd on igal külastajal võimalik selle teabesalvega tutvuda, otsides huvikohast infot näituse kõrvalruumis asuvast arvutist. Lisaks esemete lühi iseloomustusele võib sealt leida andmeid annetajate, esemete kogujate ja kuraatorite kohta. Ühesõnaga — iga eseme taga on ajalugu ja inimesed. Vaadates fotot 6. sajandist pärit kopti naise telgedel kootud tuuniku kaunistust mõtlesin, kes võis küll olla selle imetlusväärse tekstiilitaiese kandja. Milline oli selle naise igapäevane elu omaaegsetes algelistes tingimustes? Kas ta tikkis ise selle äärise? Kas ta oli õnnelikult abielus jne.? Muuseumi kollektsiooni kuulub arheoloogilisi tekstiile, kiriklikke rüüsid, haruldasi hiina kostüüme, aga ka näiteks 19. sajandist pärit kanada lapitekke. Muidugi pole siinkohal võimalik kõike loetleda.
Nüüd aga lähemalt kõnealusest näitusest, mis pakub imetlemiseks 1950-ndate aastate tippmoe rõivaid.
Sissejuhatuseks pakutakse 1947. aastast pärit Christian Diori ülimalt stiilset õhtukleiti. Kõik näituse eksponaadid on varustatud siltidega, millelt näeme, kes ja millise sündmuse puhul vastavat tualetti kandis, aga sealt selgub ka, kelle vahendusel või annetusena jõudis see rõivaese muuseumi kogusse. Nii saame esimese eksponaadi kohta teada, et see oli ostetud Eatoni ärist ja selle oli annetanud muuseumile pr. Kenneth Laidlaw Campbell. Järgnevad konservatiivsema tegumoega päevakleidid, mida prouad kandsid koosolekutel, luncheon'idel ja kella-viie-teel, kus arutati eelseisvaid heategevuslikke aktsioone. Väljas on ka mitmeid lihtsaid, ent ometi elegantseid kostüüme ja jakke. Aga kõige põnevamad ja pilkupüüdvamad on kindlasti õhtukleidid, mille fantaasiarikkus, õhulisus, elegants ja peen töötlus on tõesti jahmatavad. Detailid, detailid — nende rohkus ja ilu räägivad ise meistritööst. Erakordselt peened tikandid, käsitsi tehtud plisseed, vaimukad, isegi ootamatud tegumoed ja viitavad selgelt moeloomingule kui kunstiharule. Külastajal on võimalus vana videofilmi ja fotode vahendusel astuda ajas pool sajandit tagasi, et näha, kuidas see kõik toonases miljöös välja nägi. Näitusel võib tutvuda ka õmblemisprotsessiga (algul lõiked, siis odavamast riidest makett ja lõpuks hinnaline tualett); samas oli õmbleja justkui toolinurgale unustanud päevinäinud nõelapadja ja niidirullid. Klaasi taga äratasid tähelepanu omaaegsed ehted ja muud kaunid moelisandid.
1950-ndatel aastatel tegid tihedat ja sujuvat koostööd Kanada Holt Renfrew kaubamaja ja Pariisi moefirma Christian Dior, mille märgiks on Holt Renfrew presidendile Alvin J. Walkerile annetatud Prantsuse autasu, mis samuti on näitusel väljas.
Toronto kõrgem seltskond ostis oma tualetid Eatoni, Simpsoni ja Holt Renfrew kaubamajadest, mis olid orienteeritud just jõukamale ostjaskonnale, kel tuli viibida tähtsamatel seltskondlikel sündmustel kodu- ja välismaal. Eriti paelus tähelepanu 1951.a. Norman Hartnelli ateljees valminud kollane krepist õhtukleit, mida kandis pr. Helen Band riiklikul õhtusöögil, mis oli korraldatud (siis veel) printsess Elizabethi auks. Või ka 1956. aastast pärit Pierre Balmaini moelooming — õhtukleit, mis oli kaunistatud imepeene roositikandiga alles pärast kleidi valmimist ja selle kandja — pr. Grace Gooderhami — figuuri omapära silmas pidades.
Asjatundmatuna polnud mul aimugi, kui keeruline võib olla näituseeksponaatide ettevalmistamine. Sellest sain pisut aimu kõrvalsaalis näidatud videofilmist. Kõik kleidid, kostüümid ja mantlid tuli aurutriikrauaga ettevaatlikult siluda, sobitada mannekeenidele, vajaduse korral kasutada selleks täidismaterjale. Anu Liivandi rääkis, et näituse viimase eksponaadi, 1997.a. valminud Christian Diori aafrika traditsioonidest mõjutatud ja mitukümmend meetrit siidriiet „neelanud“ õhtukleidi aurutamisele olevat kolmel asjatundjal kulunud poolteist päeva!
Käesoleva näituse kuraator, selle ihu ja hing, on dr. Alexandra Palmer, kellel on eriline huvi 1950-ndate aastate tippmoe vastu. Ta on ka 2001.a. ilmunud ja auhinna pälvinud vastavasisulise raamatu „Couture and Commerce: The Transatlantic Fashion Trade in the 1950s“ autor. Dr. Palmerit üllatas, et kõrgklassi daamid kandsid (ja ilmselt ka nautisid) oma õhtukleite palju kordi, millest tunnistasid kulunud altääred ja silmale nähtamatud osavad parandused.
Näituse vastu on mõistagi suur huvi Toronto moeloojate ja nende loomingu tarbijate hulgas. Muuseum korraldab näituse raames oma liikmetele ka mitmeid põnevaid kohtumisi.
ROM'i CEO ja direktor William Thorsell nendib, et näitus „Elite Elegance“ annab hea üldpildi nii oma ajastu Kanada tippmoest, aga sellega seoses ka tollasest kultuuritaustast. Nii see tõesti on!
Näitus eliidi elegantsetest rõivastest
Kultuur
TRENDING
