Näitus: Roman Timotheus. Skulptori maailmapilt paberil
MAI LEVIN
Eesti Kunstimuuseumi peaspetsialist, kunstiteadlane Näitus Tallinnas galeriis „Vernissage“, Uus-Tatari 23. Skulptorid on sageli ka head ning omapärased joonistajad. Sel juhul pole joonistus neile üksnes abivahendiks kujuritöös, vaid skulptuuri teatavat piiratust kompenseerivaks väljundiks. Näiteks, rootsi kujur-klassitsist Johann Tobias Sergel elas oma särtsakates joonistustes välja iroonia ja lustakuse, mis oleks olnud mõeldamatu tema marmorskulptuurides.
„Pallase” skulptuurikoolkonna kujundaja Anton Starkopf joonistas palju varasemal loomeperioodil, kui voolimine või raiumine olid olude tõttu raskendatud. Joonistades otsis ta ühtlasi oma stiili. Kahjuks jääb see osa skulptorite loomingust laiemale publikule sageli tundmatuks. Seepärast otsustas galerii „Vernissage” korraldada näituse tuntud Tartu skulptori Roman Timotheuse (1895—1983) joonistustest, mis moodustavad tema loomingus omaette särava peatüki.
R. Timotheus lõpetas „Pallase” skulptorina 1938.a. A. Starkopfi juhendamisel, kusjuures juba 1921.a. ning 1928.—31.a. oli ta õppinud Nikolai Triigi juures maalimist ja Ado Vabbe juures graafikat. A. Vabbe kerge improviseeriv laad sulejoonistuses ja kuivnõelas innustas tedagi nende tehnikatega tegelema ja mõjutas tema käsitust joonistusest. Tal on vabalt skitseeriv, elupildikesi ja inimtüüpe lendleva sulega jäädvustav, sageli mõnusa huumoriga varjundatud või teatraalsetest nägemustest kantud laad, mille näiliselt hooletu joone taga on tajutav skulptori kindel vormitunne ja oskus kujutada inimest liikumises. Tema lakoonilisusest õhkub tugevat isikupärasust. Iseäranis 1930.—40. aastate joonistuste rahutult hüplev ja sirgeldav, kergelt koloreeritud laad on seotud tema tolleaegse, maalilise ja dünaamilise laadiga skulptuuris.
R. Timotheuse joonistuspärandis domineerivad mitte aktikrokiid, nagu skulptoritel enamasti, vaid figuraalsed stseenid ning joonistused lastest. Laste kujutajana on ta suurepärane nii graafikas kui ka skulptuuris: kultuuritegelaste portreede kõrval („Oskar Luts” 1956, puu, EKM) on talle viimatimainitud alal tunnustust toonud just lasteportreed („Siiri”, 1947—56, puu, TKM; „Ene Reet”, 1950, puu, TKM).
Käesolev kollektsioon hõlmab joonistusi aastatest 1926—76 ning estampe kuivnõela, ofordi ning pehmelaki tehnikas.
Näitus on avatud kuni 13. oktoobrini 2007.a.
Meeldiva kohtumiseni galeriis.