Oma avasõnas andis klubi juhataja dr. Endel Aruja lühiülevaate 2002.a. tegevusest. Palus siis mõtteis mälestada neid liikmeid, kes klubi seitsmeteistkümneaastase ajaloo jooksul on taevastele teedele siirdunud. Klubi liige Ludmilla Ots kõneles südamlikult arhiivide tähtsusest ta isiklikus elus perekonnauuringute taustal ja ütles siis söögipalve, paludes õnnistust tööle ja andidele, mis laual.
Ürituse koordineerija Aino Müllerbeck’i valmistatud piletid eesti mõistatustega jagati välja varakult ja see tõstis jutukõma kiiresti. Igal õhtust osavõtjal oli palutud varuda üks nali ja see soovi korral esitada. Ellen Irs jagas välja ka naljade kogumikke, et kui omal midagi ei meenu, siis neist ehk leiab. Nõnda jutustati nalju pea terve õhtu, mõni mitu, mõni ei ühtegi.
Meile saabusid üllatuslikud külalised: uue eesti ajalehe „Vaba Elu“ peatoimetaja (alias Elna Libe) ja üks lehe innukaist lugejaist ja veel vägevamaist uudiste levitajaist (alias Erika Solom). Viimane arvas, et tema on kaugelt kärmem uudiste levitaja kui leht ja et toimetaja võiks vanade uudiste asemel oma energia hoopis suunata ajalehe tulutoovamaile liinile.
Mõnikord on jutuks olnud, et see Bibliograafia Klubi on kõik kokku üks segakoor „Vares“ … Ellen Irsi võrratute vemmalvärsside taustal ja Aksel Pügi meisterlikul eestvedamisel laulsime sel õhtul peaaegu nagu ööbikud.
Jah, kui pea muutun’d halliks
Peame möödunut nii kalliks…
Pole kahju, mis siis tehtud sai,
Küll se’st, mis tegemata jäi.
Ja selle peale kõlas vaimustusega „Kui mu vanaisake, seitsmekümne aastane…“
Nii ajaratta hoogne tiib
Meid igaviku poole viib…
Järgnes lauluhelides „Mu meelen kuldne kodukotus…“
Hiljem algas „Mõista, mõista mis see on“:
„Puu ei ole, aga lehed on. Inimene ei ole, aga juttu vestab.“ Siis „Punane poisike istub soos mätta otsas, nabapidi nööriga kinni.“ Jne., jne. Raskeimaks pähkliks osutus ühest viimastest „Eesti Elu“ numbritest nopitud „Öösel soolikas, päeval vorst.“ Head lugejad, nuputage ise need välja! Kui hätta jääte, astuge sisse dr. Endel Aruja nimelisse arhiivraamatukogusse abi otsima. Eesti keele kauniduse tõestuseks nimetame veel ühe mõistatuse: „Virvipuu, värvipuu, üle metsa loogapuu.“ Meil võistles viis laudkonda ja võitjad jagasid oma auhinna heldekäeliselt kõigiga.
„On viinud nähtamatu ajakäsi
Neid ettevaatlikult seatud samme“
ja edasi vaadeldes mõningaid sündmusi aastal 2002. Uut maailmasõda veel ei alustatud. Pühal Maal võideldakse edasi. See on paik, kus mõisted „vabadusvõitlejad“ ja „terroristid“ on segamini paisatud. Oma praegusel kodumaal, me armsas Kanadas, oleme üldiselt elanud nagu vanajumala selja taga. Me kallile sünnimaale Eestile tõi aasta 2002 nagu jõulukinke: kutse NATOga ühinemiseks, kutse Euroopa Liitu. Vaid kümme aastat tagasi oleksid need uskumatuina näinud.
Bibliograafia Klubil ja külalistel oli au nii vana kui ka uut aastat „isiklikult“ kohata. Aasta 2002 (Silvi Treier) ilmus kepile toetudes, peas läki-läki, kaelas kirev sall. Tiina Tuvikese luuleridu tsiteerides hüüdis ta: „Kas mäletad, kui hõbe-hobu seljas ma siia ratsutasin?“ Nüüd olen rauk… Ta tundis südames rõõmu Eestile osaks saanud kutsete üle, kurbust nelja kanadalase hukkumise pärast Afganistanis. Lõpetuseks olid tal Gustav Suitsu ennatlikud sõnad: „Jäägem eestlasteks, kuid saagem ka eurooplasteks.“
Uus aasta (Edith Ederma) sisenes särava, naeratleva lapsena, käes helisev kelluke, tõotades head, aina head. Luges Tiina Tuvikese luulet uue aasta saabumisest ja lõpetas Erik Laidsaare sõnadega aastast 1944: „Õnn tuleb homme, jah homme, tuleb varase koiduga. Ta suudleb õrnalt su lauge, ja sul on nii hea, nii hea.“
Südaööl laulsime hardalt eesti hümni. Kõlisesid õnnejoogi klaasid, sooviti üksteisele head uut aastat, sest võibolla tuleb õnn tõesti homme!