Gerda Kordemets ja Anne Tuuling: Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!“ Tänapäev, 2011. 336 lk. Tuttav mees see Sulev Nõmmik, eks ole? Tunnete ju kõik? Muidugi tunnete. Andestage, armsad lugejad/vastajad ja mulle järelekiitjad, aga kostitan teid kapatäie külma veega – selle natukesega, mis mulle endale kaela sadanud ämbritäiest üle jäi. Tuhkagi te ei tunne. Olete eelarvamuste küüsis nagu minagi enne kõne all oleva raamatu lugemist. Arvasin, et tunnen, kuid tegelikult tundsin vaid Kärna Ärnit ja tedagi pealiskaudselt. Sulev Nõmmik oli see mees, kes 16aastaselt vanamehena surnud Ärnile elava hingeõhu sisse puhus ja viimase kümne aasta jooksul teda kehastanuna ise sedavõrd ärnistus, et ühes intervjuus Urmas Otile avaldas kartust, et Uduvere vanamees võib hakata „Nõmmikut sööma“.
Need on tähendusrikkad sõnad. Nõmmiku hirm oli põhjendatud. Populaarsusel on oma varjuküljed, vahel nii tugevad, et lõpuks jätkub varju enam kui valgust. Publik võib hakata autori loodud kuju nii armastama, et samastavad selle autoriga ning oma jäägitu ja pühendunud armastusega hävitavad autori tõelise mina. Kes on tuttav Betti Alveri meisterliku luuletusega „Teisik“, taipab, millest räägin.
Milline oli siis Sulev Nõmmiku tõeline mina? Sünnilt hiidlane, hiljem pooleldi saarlaseks ümber rahvustunud. Pealinnas leiba teeninud, põhiolemuselt linnameheks muutumata. Isata laps, väga kiindunud oma emasse, kes uhkelt täitis mõlema vanema kohustusi, keeldudes andmast vähimatki vihjet isa isikule. Raamatus avaldatud kirjadest emale 1943. a sõjasuvel, mille veetis Hiiumaal sugulaste juures, õhkub soojust ja 12aastase poisi kohta tugevat kohusetunnet. Nõmmiku enda vanemas eas kirja pandud poisipõlve pildid on paeluvad juba stiili tõttu – iga lõik, mõni neist leheküljepikkune, on üks lause, millele lauseehitusliku mõõdupuuga võimatu läheneda. See on pähekaranud mõtete komadega eraldatud jada. Iga lause olematut algust ja lõppu tähistavad mõttepunktid – ainus teine kirjavahemärk kogu nostalgilises heietuses.
On raske harjuda mõttega, et Nõmmik alustas laval balletiga. Lavastajatöö – muusikalid, operetid, filmid, estraad – see kõik tuli hiljem. Kuid ta pani igaühe tantsima, ka need, kes seda üldse ei osanud. Oli ka kange tegema seda, mida ise ei osanud: armastas lavastada operette, kuigi viisi ei pidanud.
Tema lavastustest on raamatus palju juttu. Üks on parem, teine pisut halvem, kuid üldreegel kehtib alati: samavõrd, kui publik teda armastab, saab ta kriitikutelt nahutada. Tükid lähevad täismajale, aga kriitikud irisevad. Sellest reeglist palju kõrvalekaldumisi ei teki kogu ta eluajal. Iseloomustav on Nõmmiku enda naljaga pooleks poetatud märkus: „Kriitikutesse suhtun ma, vastupidiselt nendele, heatahtlikult. Jälgin nende ponnistusi ja kasvuraskusi. Kusagil olen nendega nõus, aga väga harva.“ Tegelikult muserdas negatiivne kriitika ta hella hinge rohkem, kui ta laskis välja paista.
Aga nüüd see Kärna Ärni, kelle kehastajana Nõmmiku kuulsus ja populaarsus ületas kõik mõeldamatud piirid! Kui paljud meist teavad, et Ärni kuju lõi originaalselt (Ärni keeles orikanahaalselt) keegi teine ja nimelt Harry Abel, ja et katsetati õige mitme näitlejaga, enne kui Nõmmiku juurde pidama jäädi? Nõmmik luges kuus aastat Abeli lugusid, kuni muutus nii enesekindlaks, et hakkas ettekirjutatud tekste muutma ja lõpuks ise kirjutama. Viimased kümme aastat, oma varajase surmani, oli Nõmmik sajaprotsendiliselt Kärna Ärni ehk Uduvere vanamees.
On üldiselt teada, et 61aastase Nõmmiku hävitas alkohol. Kuid see on poolik tõde. Nõmmik hakkas napsiga sõbrustama alles hilisemas eas. Varem lavastajana kohtles ta alkoholiga liialdajaid karmilt, kuna see segas teatritööd. Õigem oleks vist öelda, et Nõmmiku hukutajaiks said ta suur populaarsus ja pehme loomus. Igaüks tahtis talle välja teha ning tal polnud südant lahkeid pakkujaid solvata.
Autorid, mõlemad teatriinimesed, on teinud Sulev Nõmmiku portree joonistamisel hea töö. Nad lasevad kõnelda Nõmmiku paljudel kolleegidel, sõpradel, ainsal tütrel, kriitikuil ja tal endal. Rohked fotod lisavad teosele koloriiti. Kakskümmend aastat tagasi lahkunud armastatud lavakuju me enam ei näe, kuid teretame ikkagi. Ja tõdeme, et naljategemine pole naljaasi.
