Mari Järvelaid, meditsiinidoktor Iga asja jaoks on oma aeg – kui midagi jäi lapsena õppimata, tuleb täiskasvanuna teha mõnikord tohutuid pingutusi, et seda omandada. See käib ka riigi kohta, kusjuures otsuseid investeeringute osas langetavad ikka konkreetsed inimesed, mitte riik kui tervik ehk formatsioon.
Teismelise eas riiki võib võrrelda teismelise noorega, kes tahab ise teha otsuseid ega kuula vanemate soovitusi. Meenutagem näiteks Euroopa Liitu (EL) astumisele eelnenud aega Eestis ja võrrelgem EL-i soovitusi meie riigi tollaste otsustega. Peale jäid „teismelise“ prioriteedid ja huvid.
Teismeline on enesekindel, kõrge enesehinnanguga ja veendunud, et temaga ei saa midagi halba juhtuda. Seda ka alkoholi pruukides. Paraku näitab statistika, et teismeliste tervise ja elu võtjateks on välised põhjused – enesetapud, õnnetused, vägivald. Eesti riigi otsustajate enesekindlus oli aga kõigutamatu, sest peeglist vaatas talle vastu imekena noor riik.
Eesti inimarengu aruandega pandi nüüd paberile, mis on nende tehtud või tegemata jäänud otsuste tänane tulem. Palju-palju on ära tehtud, kuid kasutamata võimaluste hulka jäi just kõik see, mida pakuti EL-iga ühinemise eelsetel aastatel ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt inimeste tervena elatud eluea pikendamiseks.
Mõtlen siinkohal riigi alkoholipoliitikat ja WHO soovitust, et elanike keskmine alkoholitarbimine jääks alla 7 liitri elaniku kohta. Kui jälgida EL-i statistikat alkoholi tarbimise kohta, siis näeme, et ainult Eestis tõuseb see jätkuvalt. Kui näiteks Soomes kasvas alkoholi tarbimine 1965. aasta 4,3 liitrilt 2005. aastaks 12,7 liitrini, jäi see näitaja sinna ka püsima.
Soomes on vastu võetud Alkoholi Programm 2008-2011, mille tulemust varsti näeme. Üks rangemaid alkoholipoliitikaid on Prantsusmaal, kus üle 15-aastaste kohta ja puhtasse alkoholi arvestatuna on langus 26 liitrilt 1961. aastal 12,9 liitrini 2006. aastal, seejuures just noorem põlvkond joob oluliselt vähem kui vanem ning riigis on järjekindlalt langenud alkoholiga seotud tervisehädad ja õnnetused (vt.
http://www.ireb.com ). Seega on EL-i liikmesriikide ajaloost võimalik leida kardinaalselt erinevaid alkoholipoliitikaid, paljugi on nüüdseks selgeks saanud ning sellele vastavalt otsuseid tehtud. Ainuke „targake“ paistab olevat Eesti.
Enam kui 2000 aastat tagasi väitis Sokrates, et inimene, kes on mõistnud, mis on õige ja mis mitte, ei käitu valesti. Kui ta midagi valesti teeb, siis pole ta järelikult mõistnud.
Ei alkoholitootjad ega Prantsuse jt riikide poliitikud tule meile rääkima, millega me riskime. Muidugi pole ka kaupmhel midagi selle vastu, kui ta saab rohkem sissetulekut. Paraku näitab statistika, et me pole mõistnud, mida alkohol meiega teeb. Praktiliselt kõigil on olemas oma isiklik kogemus alkoholi tarvitamisest ja siit ka müüt, et teame alkoholist kõik. See meenutab aega, mil ei osatud ravida glaukoomi, küll aga osati anda narkoosi. Selleks, et glaukoomihaige ei peaks valu tundma, pandi ta magama. Ärgates oli ta pime.
Pole ühtki teaduslikku uuringut, mis näitaks, et alkoholil oleks mingi tervist toetav mõju. Laste, teismeliste ja noorte täiskasvanute alkoholi tarvitamisel on eranditult üksnes tervist hävitav toime. Verbaalselt andekad, kuid ilma probleemi sisu mõistmata otsusetegijad ja poliitikud sarnanevad narkoosiga glaukoomi ravijatele. Kahjuks ei arvesta nad fakti, et alkohol on lapse või nooruki väljaarenemata organismile tugevatoimeline mürk igas annuses ning ka täiskasvanule piisavalt väikeses annuses.
Alkoholi teeb alkoholiks etanool, imepisike molekul, mille põhiline oht seisneb selles, et inimesel puuduvad algselt nii pisikese molekuli suures hulgas lõhustamiseks vajalikud ensüümid. Kui etanooli satub organismi nii palju, et seedekulglast pääseb see vereringesse, tuleb etanooli lõhustamiseks hakata kasutama organismi igapäevaseks tegevuseks vajalikke ensüüme, mis on mõeldud hoopis teisi ülesandeid täitma. See on kui kahuriga imepisikese molekuli tagaajamine ja sellel on suur hind, sest enam kui 60 erineva haiguse oluline tekkepõhjus on alkohol. Selle üks süngemaid tagajärgi on loote kahjustus. Ei teata, et näiteks vähene võimekus koolis (eriti matemaatikas), vilets kuulmine-nägemine, kaasasündinud südamerikked, lapse püsimatus alustatut lõpuni viia jm., on tema vanemate kunagise alkoholitarbimise tagajärg, mis kahandab tulevikus lapse eduvõimalusi. Kanada, Inglismaa, Jaapani jt riikide politseinikud kinnitavad, et paljudel kuritegelike grupeeringute liikmetel on selgelt äratuntav loote alkoholikahjustuse sündroom – nad pole võimelised iseseisvalt toime tulema normaalses sotsiaalses koosluses. Selle põhjuseks on asjaolu, et noored naised hakkasid põlvkond varem võrdselt meestega napsutama. Alkohol tapab ajurakke valikuliselt, jätab alles välise intelligentsuse, kuid võtab inimeselt võime teha paindlikke ja asjalikke otsuseid, alkoholist kahjustatud aju tugineb pigem emotsioonidele ja kiirete tulemuste saamisele.
Otsmikuaju on just see aju osa, mis inimesel on loomaliikidest enam arenenud ning annab meile võimaluse planeerida tulevikku – kavandada, mida tahaksime teha homme, 1, 10 või 20 aasta pärast, et vältida ühepäevaliblika mentaliteeti (pärast meid tulgu või veeuputus) ja narkoosi langemist.
