Selleks on teadagi kaitseallianss NATO, mille peasekretär Jaap de Hoop Scheffer kohtas esmaspäeval Ukraina kirikujuhtidega, kes esindasid kõiki Ukraina suuremaid usulahke. De Hoop Scheffer pani kirikumeestele südamele, et nad omakorda usukaaslastele apelleeriks hoida kokku leplikkuse ja arusaamise vaimus, jälgides neid kõrgeid ideaale, mida nende usk esindab. Koosolek toimus NATO Avaliku Diplomaatia Osakonna informatsiooniprogrammi raames, de Hoop Scheffer kinnitas, et NATO kui väärtuste kaitsja sooviks näha, et ukrainlased leiaksid ise Ukraina lahenduse Ukraina probleemile.
Milleks aga leidis de Hoop Scheffer ja NATO vajalikuks lisada oma seisukoha allianssi mittekuuluva riigi siseprobleemi kohta? Eks vastuse leiame tõigas, et üleaedsena, naaberriigina on NATO huvides Ukraina stabiilsus. Peasekretär rõhutas juba möödunud nädalal, et NATO liitlased on mures ning pettunud OSCE poolt saadetud rahvusvahelise valimistevaatlejate esituses, mis kinnitas, et Ukraina valimised ei viidud läbi rahvusvaheliste normide järgselt. De Hoop Scheffer lausus siis, et Ukraina demokraatlik tulevik mõjutab oluliselt ning otseselt NATOt.
Selle kinnituseks tuleb heita pilk lähiajalukku, NATO-Ukraina Hartale. 1991.a., koheselt pärast N. Liidust iseseisvuse saavutamist astus Ukraina Põhja-Atlandi Kooperatsiooni Nõukogu liikmeks (hiljem Euro-Atlandi Partnerluse Nõukogu). 1994.a. oli Ukraina esimene Sõltumatu Riikide Ühenduse (SRÜ) riik, mis astus Rahupartnerluse (Partnership for Peace) liikmeks — mis oli esimene oluline praktilise turva- ning kaitsekoostöö organisatsioon NATO ning välisriikide vahel. Sellest koostööst kasvas välja 1997.a. NATO-Ukraina Harta, mis tunnustab seda, et stabiilne ja demokraatlik Ukraina on oluline Euroopa stabiilsuse pidamisel ning samuti tunnistab Ukraina ambitsioone ning püüdlusi integreeruda Euroopa ja Euro-Atlandi struktuuridesse. Harta määras konsultatsiooni ja koostöö tegevusalad ning asutas NATO-Ukraina Komisjoni (NUC). Sealt kasvas välja novembris 2002 loodud NATO-Ukraina Tegevusplaan, mille võtmealadeks on rahukaitse, turva- ja kaitsealane reform, sõjaväelised majanduslikud tegurid, armeede vaheline koostöö, tsiviilhädaolukordadeks ettevalmistumine ning keskkonnakaitse ja teaduse valdkondade koostöö. Ehk ainsa vajaliku näitena edukast koostööst võiks pidada seda, et Ukraina on täitnud sõjaväeliselt USA poolt juhitud Iraagi koalitsioonis määravat rolli.
NATO kohustuseks omakorda on teha kõike oma võimuses, mis lubab Ukrainal saavutada neid ambitsioone, astudes seda tehes oma õiguslikule kohale Euro-Atlandi rahvaste peres. Selles kontekstis apelleeris de Hoop Scheffer Ukraina riigivõimudele, kutsudes austama neid Hartaga seotud lubadusi, üle kõige respekteerima Ukraina rahva tahtmist demokraatlikult valida oma järgmist presidenti. Seda toonitades rõhutas de Hoop Scheffer üle kõige, et poliitilised võimud Ukrainas hoiduks omavolist ning vägivallast.
Toetades sellise rahuliku üleskutsega rahvusvaheliseid pingutusi luua Ukrainas olukord, kus vaibuksid demokraatiat ohustavad kriisielemendid, on maailma võimsama kaitsealliansi peasekretär andnud selgelt mõista, et Ukraina olukorda tuleb lahendada siseselt, mitte välisvõimude poolt. Oluliseks tuleb ka pidada, et de Hoop Scheffer pöördus esmalt kirikuesindajate, mitte kindralite, poliitikute poole. Tänapäeva maailmas tuleb NATOl mitte ainult kaitsekilbiga, vaid sõnadega tähtsat diplomaadi rolli täita.