Marko Mihkelson
Hajuvate tuhapilvede kiuste homme algav NATO välisministrite mitteametlik kohtumine Tallinnas (Peeter Langovits, Postimees) on Eestile väga oluliseks diplomaatiliseks sündmuseks, millel on korraga mitu olulist mõjurit. Need puudutavad nii meie julgeoleku kui alliansi enda tulevikku, aga ka Eesti enda võimekust sarnaseid suurkohtumisi läbi viia.
Minu arvates on väga hea, et NATO välisministrid kohtuvad just sellel kevadel Tallinnas. Miks? Aga seepärast, et juba üksnes Eesti geopoliitiline asend ning meie julgeoleku väljakutsed (näiteks küberjulgeolek) pööravad nii osalejate kui kohtumist kajastavate ajakirjanike tähelepanu nendele teemadele, mis peaksid moodustama NATO uue strateegilise kontseptsiooni selgroo.
See tähendab, et vaatamata püsivatele kõhklustele NATO tulevikust, eksisteerib jätkuvalt väga selge vajadus vabasid ja demokraatlikke riike ühendava tõsise heidutusvõimekusega kaitsekoostöö järele. Kollektiivkaitse põhimõttest loobumine või selle sisu hajutamine tähendaks alliansi hävingut. Seda ei taha aga ükski liitlane. Loodetavasti annab Tallinna kohtumine sellele jõulise kinnituse.
Kui rääkida NATO suhetest kolmandate riikidega, sealhulgas Venemaaga, siis siin tuleks reaalpoliitiline soovmõtlemine tasakaalustada konkreetsete kriteeriumitega. Kui me tahame alliansis tõeliselt toimivat koostööd ning olemasolevate julgeolekuriskide jätkusuutlikku tõrjumist, siis me peaksime selgelt defineerima, kes on meie strateegilised partnerid.
Välja võiks tuua kolm peamist indikaatorit, mille abil määratleda alliansi strateegilist partnerit. Esiteks peaks see riik ühel või teisel määral jagama samu väärtusi, mis on NATO koostoime üheks põhiprintsiibiks. Teiseks näitab partnerluse tegelikku sisu see, kas riik on valmis panustama NATO välismissioonidesse. Viimasel juhul on mõistagi kõige olulisem täna Afganistanis toimuv. Kolmandaks on loomulik, et strateegiline partner ei tohiks töötada vastu NATO julgeolekuhuvidele. Veel vähem sobiks strateegiliseks partneriks riik, kes peab NATOt endale suurimaks julgeolekuohuks.
Eesti välisminister peaks kindlasti kasutama võimalust ning rõhutama oma kolleegidele NATO edasise laienemise olulisust. Eesti enda näide on ilmekaks tõenduseks, et väikeriik mitte üksnes ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.
NATO kohtumise siseriiklikku dimensiooni ei saa samuti alahinnata. Tegemist on kõigi aegade kaalukaima rahvusvahelise kohtumisega, mida on Eestis peetud. Samas on ilmne, et nii Euroopa Liidu kui NATO liikmesmaana ei jää sarnane suurüritus meile viimaseks. Kasvõi näiteks 2018. aastal tuleb Eestil eesistujama juhtida Euroopa Liidu tööd. NATO kohtumise kogemus kulub seetõttu väga ära.
Kuigi kohtumise eelarve küündib kümnetesse miljonitesse kroonidesse, jääb see raha suuresti siseriiklikku ringlusse, andes kosutavat lisateenistust meie teenindussektorile.
Allikas: http://markomihkelson.blogspot...
NATO kohtumine on Eestile väga oluline
Arvamus
TRENDING
