Lugupeetud riigimeeste ütlustes pole kellelegi põhjust kahelda, sest Eesti hea positsioon NATO kandidaatriikide reas leidis alles hiljuti kinnitust Vilniuses toimunud alliansi kandidaatriikide tippkohtumisel (vt. EE# 27). Ometi ei pidanud Eesti tipp-riigimehed vajalikuks oma põhjalikus kirjutises mainida sõnagagi ei totaalset riigikaitset ega selle peamist elluviijat, Kaitseliitu.
Eesti Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar leiab, et Eestis on suures NATO-tuhinas ja -õhinas ununenud totaalkaitse, kodanikukaitse ja strateegilised varud. Ta ütles ühes möödunudnädalases intervjuus: „NATO nõuab meilt paari-kolme asja: skautpataljoni, võõraste vägede vastuvõtu võimalust, õhuseiret ja ongi peaaeagu kõik.“ Muidugi on meile kõigile selge, et nimetatu pole küllaldane Eesti riigi totaalseks kaitseks.
Äsja Riigikogus 85 poolthäälega vastuvõetud rahuaja riigikaitseseadus räägib, et riigi julgeolekut tagavaks vahendiks on totaalkaitse põhimõtete elluviimine ja kogu rahva jõu ning vahendite kaasamine sellesse. Kas riik on sellele valdkonnale pööranud piisavalt tähelepanu? Tammsaar leiab, et mitte ja toob selle kohta mitmeid näiteid. Nii on tänavuses riigieelarves riigikaitsele eraldatud raha 38% võrra rohkem kui mullu, aga Kaitseliidule kõigest 8% võrra rohkem. Totaalkaitse tagamine peaks olema Kaitseliidu ülesanne. Kuid Tammsaare sõnul on kaitseministeeriumis terve koolkond inimesi, kes ei arva Kaitseliidust kui sõjalise rolli kandjast midagi. „Soomes teab iga elujõus mees, mida ta kriisi korral peab tegema, kuid Eestis midagi sellist pole,“ ütles Tammsaar.
Juba 1917.a. asutati Kaitseliidule eelnenud Omakaitse (Bürgerwehr), mis oli Eesti esimene relvastatud kodukaitseorganisatsioon Vene revolutsiooniga kaasnenud avaliku korra lagunemise ja omavoli vastu. Ja 1918.a. 11. novembril asutati Omakaitse asemel Eesti Vabadussõjas maakaitse ülesandeid täitnud Eesti Kaitse Liit. Käesolevas artiklis pole põhjust ega ruumi Kaitseliidu ajaloo ja epohhiloovate saavutuste ümberjutustamiseks, seda teab iga meie lugeja nagunii. Kaitseliidu arengu tagant-tõukajaks tema tegutsemise erinevatel ajajärkudel on ikka olnud Eesti riiki ja rahvast ähvardav hädaoht.
Elu on hiigelsammudega edasi liikunud ja tänaste võitluste edu tagavad eelkõige täiuslik informatsioon, diplomaatia ja kaasaegne relvastus. Seda kõike pakutakse Eestile NATO kaitsvate tiibade all. Nagu Eesti kaitseminister Sven Mikser hiljuti ütles, on NATO Eesti jaoks „tõeliselt toimiv, efektiivne kaitselahend“. Põhja-Atlandi leppe preambulas on öeldud, et leppe osalised tahavad koos kaitsta oma rahvaste vabadust, ühist pärandit ja tsivilisatsiooni, mis on rajatud demokraatia, isikuvabaduse ja õigusriikluse põhimõtetele. See on ka eestlaste ülim soov ja pürgimus alati olnud. Samade väärtuste eest võitlesid eestlased Vabadussõjas, samade väärtuste eest ollakse valmis võitlema tänagi.