Aasta algul nentisid tollane kaitseminister Jüri Luik ja Eesti Kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts ühes Postimehes ilmunud artiklis, et Eesti on märgatavalt viimasel ajal oma kaitsevõimet edendanud ja parandanud. Nenditi, et rahuloluks on rohkesti põhjust ja pöörati tähelepanu konkreetsetele valdkondadele, kus edu on saavutatud. Nii kaitseministeeriumis kui peastaabis töötavad noored, energilised, võõrkeeli valdavad kaitseplaneerijad; tehakse koostööd USA jt. lääneriikide asjatundjatega; on paranenud teenistustingimused ja administratiivne suutlikkus; ehitatud koguni uus staabihoone Juhkentali tänaval jne., jne.

Lugupeetud riigimeeste ütlustes pole kellelegi põhjust kahelda, sest Eesti hea positsioon NATO kandidaatriikide reas leidis alles hiljuti kinnitust Vilniuses toimunud alliansi kandidaatriikide tippkohtumisel (vt. EE# 27). Ometi ei pidanud Eesti tipp-riigimehed vajalikuks oma põhjalikus kirjutises mainida sõnagagi ei totaalset riigikaitset ega selle peamist elluviijat, Kaitseliitu.

Eesti Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar leiab, et Eestis on suures NATO-tuhinas ja -õhinas ununenud totaalkaitse, kodanikukaitse ja strateegilised varud. Ta ütles ühes möödunudnädalases intervjuus: „NATO nõuab meilt paari-kolme asja: skautpataljoni, võõraste vägede vastuvõtu võimalust, õhuseiret ja ongi peaaeagu kõik.“ Muidugi on meile kõigile selge, et nimetatu pole küllaldane Eesti riigi totaalseks kaitseks.

Äsja Riigikogus 85 poolthäälega vastuvõetud rahuaja riigikaitseseadus räägib, et riigi julgeolekut tagavaks vahendiks on totaalkaitse põhimõtete elluviimine ja kogu rahva jõu ning vahendite kaasamine sellesse. Kas riik on sellele valdkonnale pööranud piisavalt tähelepanu? Tammsaar leiab, et mitte ja toob selle kohta mitmeid näiteid. Nii on tänavuses riigieelarves riigikaitsele eraldatud raha 38% võrra rohkem kui mullu, aga Kaitseliidule kõigest 8% võrra rohkem. Totaalkaitse tagamine peaks olema Kaitseliidu ülesanne. Kuid Tammsaare sõnul on kaitseministeeriumis terve koolkond inimesi, kes ei arva Kaitseliidust kui sõjalise rolli kandjast midagi. „Soomes teab iga elujõus mees, mida ta kriisi korral peab tegema, kuid Eestis midagi sellist pole,“ ütles Tammsaar.

Kahju, sest kõik viimasel ajal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et Eesti elanike kaitsetahe on märgatavalt tõusnud — isegi muulaste hulgas. Kahjuks pole praegu kellelgi kindlat plaani, kuidas võimaliku kallaletungi ohu korral neid entusiaste riigikaitsesse arukalt rakendada. Vabadussõja ja Landeswehri sõja võitmine ning iseseisvus on saavutused, mille üle eestlased võivad õigusega uhked olla. Kuid ainuüksi kaitsetahte, vabadusiha ja rahvusliku vaimustusega poleks neid sõdu võidetud. Teame, et edu pandiks oli eeskätt professionaalne sõjaväe juhtimine ja erinevate väeliikide hea koostöö; siiski polnud sellest mitte vähem oluline kogu rahva haaramine organiseeritud võitlusse Eesti iseseisvuse eest.

Juba 1917.a. asutati Kaitseliidule eelnenud Omakaitse (Bürgerwehr), mis oli Eesti esimene relvastatud kodukaitseorganisatsioon Vene revolutsiooniga kaasnenud avaliku korra lagunemise ja omavoli vastu. Ja 1918.a. 11. novembril asutati Omakaitse asemel Eesti Vabadussõjas maakaitse ülesandeid täitnud Eesti Kaitse Liit. Käesolevas artiklis pole põhjust ega ruumi Kaitseliidu ajaloo ja epohhiloovate saavutuste ümberjutustamiseks, seda teab iga meie lugeja nagunii. Kaitseliidu arengu tagant-tõukajaks tema tegutsemise erinevatel ajajärkudel on ikka olnud Eesti riiki ja rahvast ähvardav hädaoht.

Elu on hiigelsammudega edasi liikunud ja tänaste võitluste edu tagavad eelkõige täiuslik informatsioon, diplomaatia ja kaasaegne relvastus. Seda kõike pakutakse Eestile NATO kaitsvate tiibade all. Nagu Eesti kaitseminister Sven Mikser hiljuti ütles, on NATO Eesti jaoks „tõeliselt toimiv, efektiivne kaitselahend“. Põhja-Atlandi leppe preambulas on öeldud, et leppe osalised tahavad koos kaitsta oma rahvaste vabadust, ühist pärandit ja tsivilisatsiooni, mis on rajatud demokraatia, isikuvabaduse ja õigusriikluse põhimõtetele. See on ka eestlaste ülim soov ja pürgimus alati olnud. Samade väärtuste eest võitlesid eestlased Vabadussõjas, samade väärtuste eest ollakse valmis võitlema tänagi.

Julgen arvata, et kogu rahva kaitseteadlikkus on ja jääb alati võidu pandiks. Seda ka praegu, kui Eestile esitatava NATO-kutseni on jäänud vaid mõned kuud.

Märkmed: