Paastukuu saabumine tähendab maksumaksjale mitut asja. Esimesest märtsist ei tohi mullusest sissetulekust RRSP ehk penisonifondidesse enam raha suunata, nii võimalikult maksukohustusi vähendades. RRSP-d ja teised taolised plaanid on tänapäeval hädavajalikud, eriti neile, kes on iseseisvad ettevõtjad, vabakutselised, või kelle tööandjal puudub pensioniplaan. Kirjutasin päevikusse aasta alul vajalikeist pensionireformidest, aga Ottawast pole veel piuksugi sel olulisel teemal. Võiks ka kunagi kirjutada pankadest, kröösused, nii-nimetatud viis suurt panka teenivad Kanadas igal aastal miljardeid, aga näiteks GIC, turvalise tähtajalisehoiuse pealt maksavad välja hetkel vaid 1%, mis on väiksem kui inflatsioonimäär, ei luba nii kellegil vanaduspäeviks raha koguda.
Ka peaks olema laekunud kõik vajalikud sissetulekut kinnitavad ametlikud dokumendid, mille põhjal saab maksumaksja rehkendada, kas on riigile võlgu, või kas on tal võimalik juba makstud rahadest tagasi saada, seda viad siis kui on RRSPdesse, mujale suutnud raha kõrvale anna, ning väljaminekud – nagu näiteks mõned tervishoiu-, haridusekulud on vähendanud seda sissetulekut, mille pealt on riigi ja provintsi tulumakse tööandja poolt Ottawasse saadetud.
Muidugi on selle kõigega arvestades aastate jooksul tulumaksulehe täitmine muutunud aeganõudvaks ja keeruliseks kohustuseks. Ning üks hiljutine nöök otsa – Ottawa enam ei saada maksumaksjale koju paberist maksulehti, seda lootuses, et kodanikud hakkaksid elektrooniliselt neid täitma. On ka neid, kes raamtupidaja polle pöörduvad, kuna võimalikke kulusid, mida saab maha kanda on tänapäeval nii palju, et on eksperdi abi tarvis.
Esmaspäevases Toronto Staris [4. märts] oli koguni kolm artiklit tulumaksude teemal. Üks tegeles CPP ehk riigipensioniga, paljastades, kuidas pensionäri elu ei ole lihtne. Kui abielupaarist üks sureb, saab CPP käest vaid ühekordse summa nö ellejäänu hüvisena. Seda isegi kui mõlemad abielupaarist on eluaeg CPPse sisse maksnud. Paljud teised pensioniplaanid maksavad umbes 60% või rohkem lahkunu sissemaksudest ellujäänule, kuna need olid ju ta kadunud abikaasa rahad. Miks aga Ottawa seda ei tee? Pension on pension, mis ei tohiks teistes säästudest erineda, eriti kuna CPP sissemaks tööajal on sunduslik Kanadas sellele, kes on teise palgaelhel.
Teised artiklid Staris tegelesid töötava maksumaksjale soovitustega, kuidas makse vähendada, ja nii vältida ülemaksmist, teoreetiliselt vanduspäevadeks sääste võimaldades. Kuid nagu ülal kirjutatud, pole see sugugi lihtne, eriti kui mõned kulud aina tõusevad.
Nagu näiteks Ontarios kõrgharidus. Jubagi Kanada kõrgeimad ülikooli õppemaksud tõusevad jällegi, samas ajalehes olevat see keskmiselt $7 180. Ja veel hirmutavam, aastast aastasse tõusevad need kohustused 6,2% võrra – rohkem kui kolm korda rohkem indlatisoonimäärust. Üliõpilased maksavad Ontarios 44% asutuse kuludest, mis on ka kõrgeim Kanadas. Keskmine üliõpilane lõpetab ülikooli olles võlgu $27 000. Isegi kui ema ja isa on suutnud RESPide kaudu raha kõrvale panna, on haridus kahtlemata jõukamate perekondade lõbu, nii ebavõrdustades võimalusi nii hariduse kui hea palga töökoha leidmist. Milleta selles riigis enam ei ela ära.
Jah, siin riigis on hea elada, andekal inimesel kes on nõus tööd rügama on palju võimalusi. Ent pensionäridel, ja perekonnainimstel pole enam nii lihtne ära elada kui isegi põlvkond tagasi. Nende mustade mõtetega tuletan meelde, et on vaid 30. aprillini aega, maksupaberite tähtpäevani, et postkontoris käia, paberil ankeete hankida, ja kukalt kratsima asuda, kas tõesti võlgenen riigile nii palju….