Need vanad baltlased….
Dr. Sirje Kivimäe visiidid Torontosse on olnud kingituseks eesti kogukonna ajaloohuvilistele. Juba palju kordi on ta oma siinoleku ajal pidanud loenguid mitmesugustel ajaloolistel teemadel. Tema põhjalikud teadmised baltisakslastest rikastavad kuulajate arusaamist ühest olulisest tahust Eesti rahva minevikus.
Teisipäeval, 19 aprillil 2011 pidas Sirje Tartu College’is huvitava ettekande teemal „Need vanad baltlased...“. Loeng toimus Eesti Õppetöö Keskuse korraldusel. Kuulajaid oli arvukalt.
Prof Jüri Kivimäe avas loengu ning selgitas teema valikut. Nimelt ilmus möödunud aastal Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia väljaandel raamatusari „Eesti mälu“. Tartu College Estonian Studies Library’l on olemas 14 raamatut sellest sarjast.
Dr. Sirje Kivimäe tutvustas oma loengus kahte baltisaksa parunit, Eduard von Dellingshausenit (1863-1939) ja Eduard von Stackelbergi (1867-1943). Meile head meelt tehes väitis ta, et tahtis loenguga ühtlasi Tartu College Estonian Studies Library’le reklaami teha.
Dr. Kivimäe, kes on uurinud maareformi balti kubermangudes, ja kes tunneb baltisakslaste ajalugu põhjalikult, selgitas kõigepealt, kuidas balti parunite omavalitsus vene impeeriumis töötas. Eestimaa kubermang (provints) koosnes neljast maakonnast: Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa. Baltisaksa valitsuse juured ulatuvad 13. saj, kus põhiliselt töötati välja valitsemiskord, mis nägi ette maanõukogu, rüütelkonna peameest, ning kreisisaadikuid. Kaksteist maanõunikku (eluaegsed) ning 12 kreisisaadikut moodustasid rüütelkonna peamehe eesistumisel rüütelkonna komitee, kes siis valitses maapäevade vahel provintsi kuni 1917. a. Pärast Põhjasõda oli Venemaa jätnud balti provintsidele Augsburgi usutunnistuse, saksa korra ning saksa keele. Eestimaa rüütelkond kaitses oma eksklusiivsust aadlimatriklite kogumisega ning ta matrikkel sai valmis 1756. a 120 suguvõsaga.
Dr. Kivimäe kirjeldas ka, kuidas tasapisi kehtestati maareform talupoegade vabastamiseks 19. saj algul kuni talude päriseksostmiseni Eestimaa provintsis 1880. aastatel.
Eduard von Dellingshausenil oli silmapaistev karjäär. Ta sündis Tallinnas 19. märtsil 1863 jõuka mõisniku/ärimehe pojana, õppis Tartu Ülikoolis füüsikat ning täiendas end Berliini ja Müncheni Ülikoolides. Aaspere ja Sauste mõisad kuulusid talle. Ta valiti korduvalt rüütelkonna peameheks ning täitis seda ametit aastatel 1902-1918, seistes alati baltisaksa aadli võimu püsivuse eest. 1918.a. lõpul ei olnud rüütelkonnal enam mõtet ja ta siirdus Saksamaale, kus elas Potsdamis kuni surmani. Kuid ta soov oli, et teda maetakse Eestimaale. Ta memuaari „Kodumaa teenistuses“ peetakse üheks Eesti ajaloo oluliseks allikaks.
Eduard von Stackelberg sündis 6. novembril 1867 Virumaal Repniku mõisniku pojana. Ta õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat ja keemiat ning õppis edasi Leipzigi Ülikoolis Nobeli laureaadi W. Ostwaldi juures. Ta sai omale Sutlema-Lümandu mõisad ning mõned mõisad Hageri kihelkonnas Harjumaal. Ta teenis rüütelkonda mitmes ametis – sekretär, peamehe asetäitja ning maanõunik. Ta oli tegev mitmes organisatsioonis, olulisem neist vast Eestimaa Saksa Selts, mille ta asutas 1905 ja mille esimees ta oli kuni 1914. a. Ta saadeti kahel korral Siberisse, esimesel korral tsaari valitsuse poolt sundasumisele. Olles Eestisse tagasi tulnud, küüditati ta bolshevike poolt. 1918. a. siirdus ka tema Saksamaale. Ta suri 1943. a Münchenis, olles kirjutanud oma memuaari „Ühe baltlase võitlustee: püüdlused, võidud ja kaotused“.
