7. ja 9. oktoobril toimus Newarkis, NJPAC kontserdihoones selle hooaja teine sümfooniakontsert. Kava oli huvitav juba selle poolest, et esitati Eduard Tubina „Süit eesti tantsuviisidest“ viiulile ja orkestrile. Teosel on neli osa — „Vana valss“, „Külakarjase sarvelugu“, „Kanneldaja“ ja „Sikusarve lood“. Viiulisoolot mängis NJSO kontsertmeister Eric Wyrick. Parimad nendest olid kaks keskmist osa, eriti aga „Külakarjane“, mida lõpus suure aplausi peale korrati. Olgu märgitud, et kordamisel õnnestus ta veel paremini kui esimesel korral!
Avanumbriks mängiti rootsi helilooja Hugo Alfvéni „Rootsi rapsoodia nr. 3 (Dalarapsodi)“. See on mõjuv helitöö ja Järvi tõlgitses teda kaunilt. Teos algab pika, müstilise saksofoni soologa, saateks vaiksed vioolad. Sama on tema lõpp. Helitöö vorm on — vastavalt rapsoodia iseloomule — vaba. Esinevad mitmesugused rütmid, tempod, kõlavärvid, rahvatantsud ning erinevad meeleolud. Lüürilised osad jäid eriliselt meelde, sest nad hõljusid mööda otsekui kauge mälestus — et nagu oleks midagi, kuid ei tea, mis.
Kava teine pool oli pühendatud Maurice Raveli muusikale: populaarsed orkestripalad „La valse“, „Bolero“ ning sooloviiuliga „Tzigane“ (Eric Wyrick). „La valse“ on valsitaktist ja -meeleolust inspireeritud heliteos, mis laias laastus nagu rõõmus tantsupidu kuulajast mööda lendab, kohati lembe, kohati robustne. On aga tähelepanuväärne, et peaaegu alati on näiliselt muretu valsimeloodia segatud dissonantlike helidega, mis hõljuvad tagaplaanil nagu halb aimus. Ja nii ongi: ängistav meeleolu suureneb aeglaselt, kuni teos lõpeb surmatantsu keerisega. Tegemist on niisiis sügavama sümbolistikaga. „La valse“ juures oleksin soovinud selgemat kontinuiteeti alguse muretusest lõpu katastroofini.
„Bolero“ on üldtuntud pala oma korduva teema, rütmi ning aeglaselt kasvava intensiivsusega. Teose võlu peitub selle stimuleerivas rütmis ning orkestraalses värvis; pidevalt esinevad uued instrumendid või instrumentide grupid.
„Tzigane“ sai inspiratsiooni mustlasmuusikast. Seda avab viiul üksi, alles hiljem siseneb ka orkester. Ehkki Wyrick mängis meeldivalt (toon oleks võinud olla suurem), kõlas esitatu nagu klassikaline viiulikontsert. Oleks tahtnud kuulda enam tulihingelist, mustlasliku improvisatsiooni kõla.
Lisapalaks esitas Järvi F. W. Meacham’i „American Patrol“ — hoogne põimik traditsioonilisi ameerika marsimeloodiaid, millele publik rütmis plaksutades kaasa elas.
Oktoobri lõpus (27. okt —1. nov.) toimus järjekordne NJSO kontsertseeria Englewoodis, Newarkis, Princetonis ja Morristownis. Kavas Haydn, Chopin, Glinka ja Schubert.
Neeme Järvi hooaja teine kontsert (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestis vast ei plaksutaks sellise yänki värgi peal midagi kaasa...pigem see jätaks neid täiesti külmaks. Aga põhjamaa rahvas-mida siin ikka oodata; talv ka kohe kohe tulemas.
Kultuur
TRENDING
