Neeme Järvi ja Eri Klas 2009. aasta laulupeo avakontserdil. Foto Mati Hiis, Õhtuleht.
26. veebruar 2016
Oleme Eriga sündinud samal päeval kaheaastase vahega. Me olime nagu kaksikud: ühtemoodi karakteri ja ühtemoodi soovidega inimesed. Alati oli tahe korda saata midagi suurt, eriti just dirigeerimise alal. Dirigeerimine kui professioon oli sel ajal üsna unaruses ja kui siis mina läksin Peterburi õppima, astus sama sammu kahe aasta pärast ka Eri. Meie jaoks oli oluline dirigeerimise viimine rahvusvahelisele tasemele. Läände õppima sel ajal ei pääsenud, kuid Peterburis oli väga hea tase. Ja ka Eri sai sealt väga hea kooli.
Just muusika oli see, mis meid sidus. Olime mõlemad algul löökpillimängijad, meie ühine õpetaja oli Kristjan Vestre. Ja ka esimesed orkestrikogemused saime ERSOs löökpillimängijana. Ta on olnud ERSOga seotud löökpillimängijana ja dirigendina. Omal ajal esitasime ja salvestasime üksteise võidu palju uut Eesti muusikat. Hiljem juhatas ta palju suurteoseid.
Estonia teatrile pühendas ta oma elust 40 aastat – seda pole ükski teine dirigent kunagi teinud. Mul on kahju, et Eri ei jõudnud ehitada uut ooperiteatrit.
Meil oli alati palju rääkida ja arutada Eesti muusikast, muusikutest ja ka teatrist. Eri oli inimene, kes mäletas hästi kõiki Eesti muusikuid. Ka kui me viimati kohtusime, oli Eril tohutu tahtmine veel palju rääkida. Ta kutsus mind külla, pani uksed kinni ja meenutasime palju – meenutasime seiku ja inimesi. Ta oli äärmiselt huvitav kaaslane. Eri armastas inimesi ja talle meeldis ka väga õpetada, just noori õpetada.
Muusika on nagu üks patsill – tahad juhatada kõiki teoseid, kõiki orkestreid, igasse kontserdisaali jõuda. Niisugust fanatismi nagu meil, ei ole tegelikult palju.
Aga me ei oska ennast hoida, anname endast välja rohkem, kui tegelikult suudame. Igale poole ta jõudis, ta oli tegija, kõva tegija, see teda ka kurnas. Eri jõudis väga kaugele, maailma parimate orkestrite ette. Ja ta esines seal alati eestlasena, esindas alati Eestit. Kõik teadsid teda. Selliseid isiksusi ei ole enam palju jäänud. Isiksusi on üldse vähe ja tema oli üks suur isiksus.
Loomulik on, et inimene elab, töötab ja sureb. Meie saame Erit mäletada ainult heade sõnadega. Väga kahju, et ta pidi lahkuma, aga lahkuma peame me kõik. Tuleb uus generatsioon. Soovin, et nad võtaks eeskuju just Eri-sugustest suurtest isiksustest, tegijatest.
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Raadio segakoor ja dirigent Eri Klas telestuudios. Aprill 1977. Foto: Heidi Maasikmets, ERR.
