Pühapäeval, 21. novembril toimus Newark’is, NJ, erakordne kontsert. Dirigent Neeme Järvi juhatusel kandis New Jersey Symphony Orchestra ette kaks J. Brahmsi teost: esimesena Serenaad nr. 2 (op. 16) ja teiseks monumentaalne „Ein deutsches Requiem“ (op. 45). Viimases osalesid peale orkestri veel koor ning kaks solisti — sopran ja bariton. Koori osa laulis Westminster muusikaülikooli 150-liikmeline ansambel.
Sõna „erakordne“ pole kergekäeliselt tarvitatud, sest hiilgava arvustuse kontserdile andis ka NJ ajalehe „The Star-Ledger“ kriitik. Järvi oskas täpselt balansseerida orkestrit ja koori; kunagi ei katnud üks teist. Algusest lõpuni hõljus muusika ühtlase tervikuna kuulajani. Üksikud fraasid toodi ette peenetundeliselt ja kõlavalt. Muusika pole ju vormitu mass, tal on kindel vorm. Küpses muusikastruktuuris (eriti Brahmsi juures) ringlevad teemad kindla korra alusel üksteise ümber, neid varieeritakse, nad ilmuvad esile ühe või teise pillirühma juures, vahetavad rütmi, harmooniat jm. Seda kõike on nauding jälgida, eeldusel muidugi, et dirigent teda õieti esitab. Neeme Järvi puhul on see alati nii. Hääl, millel midagi oli öelda, toodi alati selgelt esile, olgu tegemist pianissimo või fortissimoga.
Brahms kirjutas kaks serenaadi orkestrile. Neid võib pidada tema sümfooniate eelkäijateks — kaunid palad nad on. Eriti Serenaadis nr. 2 avaldub tulevase suure sümfooniku kindel käsi nii temaatika, harmoonia kui struktuuri voolimisel. Järvi tõlgendus oli vastavalt nauditav.
Nagu öeldud, jättis „Reekviemi“ ettekanne samuti sügava mulje. Ei oska soovida paremat esitust. Kõik esinejad — koor, orkester, solistid — olid ülesande kõrgusel. Aga eks selles ole suurim teene dirigendil. Muide, kavalehele oli juurde lisatud teose täielik tekst saksa ja inglise keeles.
Peale suurt aplausi andis Järvi koori ja orkestriga lisapala — Mozarti „Ave verum corpus“.
Neeme Järvi kontsert New Jersey Sümfooniaorkestriga
Kultuur
TRENDING
