Pärdi „Cantus” on väga mõjuv teos, ehkki kestab vaevu viis minutit. Ometi sunnib transtsendentne helikeel kuulajat ülimale tähelepanule. Muusika hõljub nagu vaikne, aga sügav lein, mida sõnades väljendada ei saa. Kui hästi mängisid keelpillid! Aeg-ajalt kõlab saateks leinakell, et ei ununeks, millega on tegemist. Üksik, aga paljutähendav kellalöök on ka teose lõpp-punktiks.
Britten'i viiulikontserdi, op. 15 (1939), esitas noor hollandi viiulivirtuoos Janine Jansen. Sel neiul on uskumatu tehnika, lisaks sama imetlusväärne võime ülirasket heliteost muusikaliselt kõlama panna, sest näis, nagu peaks ainuüksi tehniliste raskuste ületamine nõudma solistilt kogu jõu ning kõik võimed. Aga nii nagu Janseni viiul kõigest hoolimata üle orkestri laulis ja sillerdas, seda ei unusta. Ainulaadne elamus! Solisti energia ja vitaalsus mõjusid ilmselt kaasakiskuvalt kogu ansamblile, nii et orkestrisaade ning koosmäng olid laitmatud.
Kava lõppes Beethoveni 7. sümfooniaga. Siin tahaksin esile tõsta teose teist osa — Allegretto. See on leinamarsi karakteriga, ehkki õigem iseloomustus oleks „leinamuusika” (jäägu leinamarsi nimi pigem Beethoveni 5. sümfoonia teise osa jaoks). Järvi tõlgitses Allegrettot meisterlikult. Ma pole selle osa nii vaikset mängimist veel kuulnud. Seda mõjuvamad olid siis dünaamika kontrastid.
Pika aplausi peale esitati lisapala: E. Griegi „Anitra tants”.
Järgmised kolm kuud esineb NJSO mitme külalisdirigendi juhtimise all. Järvi tuleb tagasi märtsi lõpus ning sealt peale kuni hooaja lõpuni juunis esitatakse veel viis kava.