„Nii ajaratas ringi käin’d…“ algab tuntud eesti laul. Sellega kaasneb alati kahjutunne, et midagi väärtuslikku on lõppenud. Teisipäeval, 5. mail oli selleks dirigent Neeme Järvi viimane kontsert New Jersey Sümfooniaorkestri (NJSO) muusikadirektorina, millega lõppes maestro 4-aastane aktiivne töö NJSO muusikapõllul.

Järvi jääb edasi nende kunstiliseks nõuandjaks ja juhatab vahel üksikuid kontserte (näiteks Verdi „Reekviemi“ jaanuaris 2010), kuid NJSO mureks on nüüd leida endale uus juht. See pole kerge, sest Järvi ametiaeg oli NJSO suurimaks sammuks ülespoole ning uut juhti võrreldakse paratamatult eelmisega.

Järvi valis oma lõppkontserdiks ainult kaks teost: esimeseks Beethoveni 5. klaverikontserdi ja teiseks Bruckneri 7. sümfoonia. Nende monumentaalsete teoste valik andis kontserdile ja Järvi lahkumisele eriliselt suursuguse värvingu.

Kava alguses toimus lühitseremoonia, kus Järvile anti üle kaks autahvlit vastava tekstiga. Loeti ette New Jersey kuberneri Corzine’i tervitus ning mainiti, et publiku hulgas viibib ka Eesti peakonsul New Yorgist. Publiku aplaus sellele sissejuhatusele oli soe ja kauakestev.

Beethoveni 5. klaverikontserti tuntakse nime all „Emperor“, ehkki see (maitselage) tiitel pandi talle hoopis hiljem. Teos valmis a.1809 ja see on tunnistuseks Beethoveni ettenägemisvõimest nii klaveri kui mängutehnika alal. Võtame kasvõi asjaolu, et kontserdi I osa kadentsist (mis on traditsiooniliselt I osa lõpus) tegi Beethoven teose avatakti! Nii algab kontsert säravate klaveri soolo-arpedzhodega, mida orkester vaid üksikute akordidega saadab. Geniaalne idee. Selliseid kõlalisi pärle esineb kogu teose ulatuses. Pole juhus, et neli aastat varem lõpetas Beethoven oma 5. sümfoonia. Samast monumentaalsest juurest pärineb ka 5. klaverikontsert.

Pianist Per Tengstrand esitas helitöö virtuoosliku tehnikaga – siin midagi soovida polnud. Ometi tundus nende ridade autorile, et puudu jäi tõlgitsuslikust küljest. Veidi harjumist nõudis ka solisti tendents siin-seal tempot erilaadiliselt varieerida. Siiski, Tengstrand sai teenitud aplausi osaliseks ja ta esitas huvitava lisapala – Rootsi rokkbändi Ark muusikale toetuva helindi klaverile, orkestrile ja sooloviiulile (mängis NJSO kontsertmeister).

Pärast vaheaega esitati Anton Bruckneri (1824-1896) 7. sümfoonia, mille ta lõpetas 1883. Bruckneri puhul tuleb olla ettevaatlik sõnaga „lõpetas“, sest heliloojal oli tavaks oma loomingut ikka-jälle muuta ja täiendada. Nii on muusikateadlastel olnud raskusi selgitamaks, milline variant antud teosest on selle viimane, lõplik versioon. Õnneks on 7. sümfoonia üks väheseid, kus sedalaadi segadust peaaegu ei esine. Teos on 4-osaline: Allegro moderato, Adagio, Scherzo ja Finale. Vaikselt algav, kuid suursuguse koega I osa lõpeb piduliku haripunktiga. Kuna Bruckner austas kõrgelt Richard Wagnerit, siis peegeldub Adagios lein Wagneri surma puhul (1883). Seevastu kihutab Scherzo nagu torm kuulajast mööda. Finale on küll kõlalt suurejooneline – katedraali suure oreli idee – , kuid näib, et sümfoonia sisulise raskuspunkti moodustavad ikkagi esimesed kolm osa. Tundub, et Bruckner seda meelega nii kavandas.

Bruckneri ettekandes andsid Neeme Järvi ja NJSO oma parima. Teos pole pealiskaudseks kuulamiseks – just nagu gooti katedraali ilu ning suurust ei saa haarata pilgu kiire pealeheitmisega. Suuremõõduline, sisutihe helitöö nõuab süvenemist ning detailide jälgimist. Parim viis selleks on nägemismeele väljalülitamine. Alles siis avaneb helikeele ilu, avanevad muusikalised peensused ja muutuvad mõistetavaks üksteisest läbipõimitud teemad ning nende variatsioonid. Selgub ka, miks antud fraas on usaldatud just sellele pillirühmale, miks ta just siin esile voogab ning seal jälle taandub.

Nagu öeldud, Järvi tõlgitsus ja NJSO ettekanne olid suur nauding. See oli 4-aastase hoolsa töö tõeline, vaieldamatu haripunkt, mida kuulajaskond kviteeris kauakestvate kiiduavaldustega. Traditsiooni kohaselt pakkus Neeme Järvi ka sel kontserdil lisapala: menuett Haydni sümfooniast nr. 96. Selles esineb oboesoolo, mida eritit kaunilt esitati. Järvi tunnustas seda, kutsudes solisti orkestri ette kummardama.

Kokkuvõttes oli suurepärane elamus, mis nii kergelt ei unune. Aga kahju oli ka, sest üks ajastu oli sellega lõppenud.

Märkmed: