27. jaanuaril seisis rahvusorkestri ERSO ees taas Neeme Järvi. Kõlas Antonin Dvoraki ja Johannes Brahmsi looming. Muusikavaliku ühenduslüliks oli aimatavalt see, et just Brahms võttis Dvoraki oma eestkoste alla ja aitas noorel heliloojal parnassile tõusta. Pärast Brahmsi 1. sümfoonia suursugust finaali kõlas lisapalaks Dvoraki „Humoresk“, kus soleeris ERSO kontsertmeister Arvo Leibur. Braavohüüded ja püstijala-aplausid olid muusikutele tänuks erakordse muusikaõhtu eest.

*
Kontserdi vaheajal püüdsin nuputada, millega Neeme Järvi fenomeni meie kultuuris võrrelda.Võib-olla Struve ja tema geodeetilise meridiaanikaarega. Struve juhatusel mõõdeti tohutupikk maismaa-kaar Põhja-Norrast Musta mereni. Sellel kaarel on üheks oluliseks punktiks Tartu tähetorn, mille äramärkimine tõstis 19. sajandi Eesti Euroopa kultuurikonteksti. Sama suure töö on Neeme Järvi teinud muusikapõllul. Järvi dirigenditegevus on aidanud Eestil pärast pikki okupatsiooniaastaid taas Euroopa ja ka maailma kultuurikonteksti naasta. Tema „muusikalise kaare“ pikkust on raske ettegi kujutada. Olulisteks punktideks sellel kaarel on maailma kõige esinduslikumad kontserdisaalid ja tipporkestrid. Maailma parimad muusikud, kes kõik teavad, et Neeme Järvi on pärit Eestist.

Reedese kontserdi esimeses pooles kõlasid Dvoraki avamängud „Looduses“, „Karneval“ ja „Othello“. Neid kuulates ei imestagi, et just „Karnevali“ on saatnud tohutu publikumenu. Helilooja enda sõnul kujutab lugu üksildast rändajat, kes õhtuhämaruses jõuab suurlinna kärarikastele pidustustele. Põnev oli kuulata, kuidas Järvi muusikalisi karaktereid voolis ja haruldasi kõlavärve orkestrist välja meelitas. Ometi jäi hinge kriipima hoopis lisapalaks kõlanud Dvoraki „Humoresk“. Järvi interpretatsioonis ei olnud see laginal naermine, vaid pigem naer läbi pisarate, koomiku hingepõhjas valitseva kurvameelsuse kujutamine.

Õhtu peateoseks oli Johannes Brahmsi Esimene sümfoonia (c-moll, op 68). Sel hooajal on rahvusorkestril kavas mängida kõik Brahmsi neli sümfooniat ja need ka plaadistada. Need plaadid oleksid orkestrile nagu visiitkaardiks – siin on võimalik näidata nii orkestri mängutaset kui tõlgenduste filosoofilist sügavust. See ei olegi nii lihtne ülesanne, sest Brahms annab oma mõtteid edasi puhtmuusikaliste väljendusvahenditega ega otsi tuge sõnalisest programmist. ERSO näitas, kui sisendusjõuliselt, emotsionaalselt ja tekstitäpselt ta maailmaklassikat mängida suudab.

Püüdsin leida vastust küsimusele, mis on see saladuslik „miski“, mis teeb Neeme Järvist nii erilise dirigendi. Küsitlesin muusikuidki. Sain vastuseks, et Järvi on väga professionaalne ja emotsionaalne; tal on hiigelsuur muusikaline silmaring; ta ei jäta midagi kahe silma vahele; ta suudab oma ideed orkestrist välja meelitada nagu skulptor, kes raiub kivirahnust välja kunstiteose. Kokkuvõtvalt võiks Järvi fenomeni panna valemisse „kõrge professionaalsus+ suured kogemused + emotsionaalsus + muusikaline eruditsioon“. Siia tuleks kindlasti lisada isiklik sarm, mida üheski koolis ega üheltki õpetajalt õppida ei saa. Just see isikupärane veetlus ja võime pillimehi musitseerimisest vaimustusse viia teevadki Järvist nii erilise dirigendi.

Märkmed: