Minu lapsepõlve muusikaelamused on tihedalt seotud maestroga. Kuna mu ema armastas nii ooperit kui klassikat, võttis ta mind alati kaasa teatrisse ja kontserditele. Mul oli võimalik juba 1963. a. teha tutvust hilisema maailmakuulsa dirigendiga. Et ma ühel päeval kohtun temaga vabas maailmas, ei osanud ma muidugi tookord unistadagi.
Tol ajal verinoor orkestrijuht võlus mind, 10-aastast tüdrukut ennekõike seetõttu, et tal oli erakordne võime panna muusikat elama; oma kehaga ta lausa inspireeris muusikuid väljendusrikkalt intepreteerima. Tal oli alati pakkuda midagi uut ja põnevat. Oma individuaalse stiili ja oskuse teisi nakatada on Järvi säilitanud tänaseni.
Kui ma neli aastat tagasi kohtusin maestro ja tema abikaasa Liiliaga (iga eduka mehe taga seisab tugev naine) Frankfurdi Vanas Ooperis, mil ta külastas Maini oma Göteborgi sümfoonikutega, dirigeerides minu lemmikuid Griegi ja Sibeliust, oli Neeme Järvi täpselt selline, nagu ma teda mäletasin oma noorusest. Sama energiline, sama vitaalne ja muidugi karismaatiline. Tagasihoidlik ja ikkagi avatud. Suur kunstnik mõjus mulle nagu vana vein, mis muutub aastate jooksul paremaks, kuid püsib maitselt ikka värskena.
Neeme Järvi elutee
Neeme Järvi sündis 7. juunil 1937 Tallinnas, Nõmmel. Perekonnas oli juba 13 aastat temast vanem vend Vallo (1923–94). Perekonnapea August mobiliseeriti Punaarmeesse ja saadeti “Eestiranna“ pardal Venemaale. Sinna ta aga ei jõudnudki, sest sakslased pommitasid laeva põhja. Isal õnnestus imekombel ujuda Prangli saarele, kuid läbielatud kannatused viisid mehe varakult hauda. Ema Elss nakatas oma positiivse ellusuhtumisega kõiki, on rääkinud maestro. 1940. a., mil Punaarmee okupeeris Eesti, oli Neeme alles 3-aastane, ja poliitikast ta siis ei hoolinud, küll oli aga vaimustatud vend Vallo noodiõpetuse- ja pillimängutundidest. See tõi ka reaalset kasu, sest Neeme sai tänu Vallo eestkostmisele esineda juba 4-aastasena ksülofonistina Eesti Raadios. Sõja-aja veetsid Järvid maal. Aasta 1944, mil sakslased hakkasid põgenema ja venelased uuesti sisse marssima, jättis lapse hinge sügavad jäljed: „Aga nii kui venelased kohale jõudsid, tuldi kohe väevõimuga majja sisse. Kõik kapsliga uurid ja muud väärtasjad, mis eesti ajast järel olid, kadusid momentaalselt sõdurite taskutesse. Mina karjusin nii kõvasti kui jõudsin, ja võib-olla oli sellest ka abi,“ meenutab dirigent oma eluloos.
1946. a. astus Neeme Järvi õppima Tallinna Muusikakooli. Siit algas tema kiire tõus professionaalseks muusikuks.
Esimesed esinemised dirigendina
17-aastane Neeme Järvi dirigeeris esimest korda muusikakooli õpilasena Estonias Johann Straussi opereti „Öö Veneetsias“ avamängu.
Kuna Tallinna Konservatooriumis ei olnud sel ajal võimalik dirigeerimist õppida, astus ta 1955. a. Rimski-Korsakovi nimelisse Leningradi Muusikakõrgkooli. Ta esimeseks õpetajaks oli praeguse Marinski teatri dirigent Juri Gamalei. Noorel muusikul oli õnne, sest tema õpinguaastad langesid kokku Hrushtshovi poliitilise sulaga, mil NL-i külastasid paljud kuulsad sümfooniaorkestrid. Pileteid oli muidugi Pierre Monteux’ või Herbert von Karajani külalisetendustele raske saada, kuid üha kasvav huvi dirigeerimise vastu andis jõudu takistuste ületamiseks.
Peale Gamalei koondamist siirdus Neeme Järvi Nikolai Rabinovitshi „tiibade alla“. Haruldasel lääne muusikale orienteerunud pedagoogil oli mitu orkestrit, seega ei tulnud tema õpilastel praktika võimalustest kunagi puudust. Sel ajal juhatas Järvi tudengina oma esimesed iseseisvad kontserdid ning saavutas ka oma esimese võidu dirigentide konkursil. 1960.a saabus diplomeeritud orkestrijuht dirigeerima Eesti Raadio Sümfooniaorkestrit.
Poliitika dirigeerib kunstnikke
Varakult oli Neeme Järvi sunnitud kogema, et NL-is ei ole ühelgi kunstnikul vabadust, olgu ta kui andekas tahes. Ta meenutab: „Teosed, mis tulid ettekandele, käisid kõik kontrolli alla. Need tuli enne Heliloojate Liidus läbi kuulata ja ettekandmine olenes sellest, kas seal võeti vastu positiivne või negatiivne otsus. Ja kui palju kirjutati kantaate Leninist, kommunistlikust parteist või Suurest Oktoobrist! Mina pidin need kõik raadios ette kandma, vähemasti lindistama. Kui palju aega ja raha selle peale kulutati!“
Maestro järgis tsensuuri ähvardustest hoolimata oma sisetunnet, ta tõi kuulajateni eesti muusika esimese dodekafoonilise orkestriteose „Nekroloog“. Heliteose autoriks oli tollane tudeng Arvo Pärt. Eirates punast tsensuuri dirigeeris Neeme Järvi teisigi Pärdi teoseid: 1. Polüfooniline sümfoonia (1964), „Credo“ (1968) jt.
1961. a. abiellus Neeme Järvi Kaug-Idas sündinud Liiliaga. Perekonda sündis kolm last: Paavo (1962), Maarika (1964) ja Kristjan (1972).
Neeme Järvile oli aasta 1963 vägagi edukas, ta määrati Eesti Raadio Sümfooniaorkestri ning samas ka Estonia Teatri orkestri peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks. Teatris oli tema esimeseks tööks Verdi „Othello“.
Kiirusele vaatamata jõudis ammendamatu energiaga dirigent lõpetada veel Leningradi Konservatooriumi aspirantuuri.
Tung vabaduse järele
Tänu Gustav Ernesaksale ei olnud Eesti üldlaulupeod päris allutatud poliitikale. Kõlas isegi Ernesaksa laul „Mu isamaa on minu arm“, mida publik pisarsilmil kaasa laulis. Kuid muidu oli kunstniku elu NL-is võrreldav munadel tantsimisega.
Me ei tea, millal hakkas Neeme Järvi süda teadlikult igatsema vabaduse järele. Tema elulugu jälgides võib oletada, et sisemine tuli hõõgus pikemat aega. Kas tekkis soov suhete katkestamiseks NL-iga juba 1970. a., mil ta kohtus Dmitri Shostakovitshiga Tallinnas? Või Roomas, kus ta võitis orkestrijuhtide konkursil esipreemia? Autasuga kaasnevaid kontserte Järvile ei antud, riik ei lasknud laureaati lihtsalt enam oma vanglast välja. Kas suure hingega kunstiinimest lohutas N. Eesti kõrgeim aunimetus – rahvakunstniku tiitel? Vaevalt.
Järgnevatel aastatel olid dirigendi käed täis tööd nii kodu- kui välismaal, mh USA-s ja Argentinas. Pealiskaudsele vaatlejale võis tunduda, et kõik on korras: Järvidel on ilus kodu Kadriorus, neil on privileegid (õigus kasutada valitsuse kauplusi ja haiglaid jmt); orkestrijuht sai üha kõrgemaid NL-i autasusid ja talle jagas tunnustust välispress. Ja ikkagi võitis igatsus tõelise vabaduse järele, vajadus langetada ise oma elu üle otsuseid, tarve otsustada ise, millist muusikat ja millise orkestriga mängida. Kuldses nõukogude vanglas polnud see võimalik.
Järvid esitasid nõukogude võimudele avalduse riigist jäädavalt lahkumiseks. Paljudele eestlastele tuli see üllatusena. Miks pole Järvid rahul? 1. oktoobril 1979 juhatas Neeme Järvi oma orkestrit Tallinnas viimast korda, kavas oli Eduard Tubina 10. sümfoonia. Kas maestro valis selle teose teadlikult?
NSVL-i riikliku preemia omanikust sai eks-laureaat, sest tema esinemised katkestati üle Nõukogudemaa. Kogu perele kleebiti külge silt „Nõukogude kodumaa reeturid“. KGB laskis liikvele kuulujutud: Neeme Järvi töötab New Yorgis tänavamuusikuna, kultuuriväljaannetest, isegi juba valmistrükituist, rebiti välja Järvi nimega seotud leheküljed. Neeme Järvilt võeti võimalus kohtuda emaga. Teda ei lastud enam Eestisse, ema ei lubatud ka poja juurde. Elss suri pojaga kokku saamata.
Uus algus Läänes, Neeme Järvi tõus muusikagigandiks
Tänavamuusikut Neeme Järvist muidugi ei saanud. Vastupidi, ta arenes vabas maailmas gigandiks. Kui ta jõudis Ameerikasse, olid talle juba mitmed kontserdid planeeritud. Andekas ja innukas eestlane leidis ruttu tee muusikakriitikute südametesse. Nancy Malitz iseloomustas Järvit 1980. a. The Cincinnati Enquirer’is kui väga selgete ideedega dirigenti, kes teab, kuidas orkestrist tavapärasest palju rohkem kõla välja võluda ning kes inspireerib värvikalt, jõuliselt ja küllusliku rütmilise impulsiga mängima – Järvi teeb orkestri kuulamise naudinguks.
Muusikateadlane Priit Kuusk on arvutanud välja, et aastatel 1991-2001 on Neeme Järvi dirigeerinud enam kui 1000-l kontserdil 70 erinevat orkestrit 125 linnas. Pealegi on meie maestro plaadistanud üle 350 CD. Ja see on hiigelsaavutus!
