Neeme Järvist ja Eduard Tubina loomingu jäädvustamisest
Seekord saime kodu-Eestis nautida suurepärast viiulimängu. Neeme Järvi ja ERSO kontserdil 3.veebruaril "Estonia" kontserdisaalis esines norra viiuldaja Ragnhild Hemsing. Eduard Tubina viiulimuusika köite esitlusel 6. veebruaril Muusikaakadeemia kammersaalis mängis Tubina viiuliteoseid Sigrid Kuulmann-Martin. Filmilindi vahendusel sai kuulata ka legendaarse Evi Liivaku esinemist, kes mängis Tubina "Kapritšo".
Mulle isiklikult oli väga elamuslik ka ERSO kontserdi lisapalaks esitatud Sibeliuse "Meloodia", kus soleeris ERSO kontsertmeister Arvo Leibur.
*
Rääkides Eduard Tubinast ei saa me ei üle ega ümber Neeme Järvist. Just tänu Järvile on Tubina sümfooniaid esitanud paljud suurepärased orkestrid maailmas. Võib-olla just tänu Järvile "avastasid" lõpuks ka rootslased, et nende keskel elab üks 20. saj suurimaid sümfoonikuid. Rootslased tegid Tubinast enne surma isegi akadeemiku, jättes õhku rippuma küsimuse: kas Tubin on rootsi või eesti helilooja?! See on sama filosoofiline küsimus nagu igihaljas "kas Chopin on poola või prantsuse helilooja?!". Nii suuri heliloojaid tahaksid ju paljud rahvad omaks pidada.
Et ei jääks kahtlusevarjugi sellest, et Tubin on eesti helilooja, loodi Eesti taasiseseisvudes Vardo Rumesseni eestvedamisel Eduard Tubina Selts, mis vastutab Tubina noodimaterjali trükkimise eest. Kavas on teha 33-st (sic!) köitest koosnev Tubina kogu loomingut hõlmav noodisari (peatoimetaja Vardo Rumessen), kus on erilisel kohal Tubina kümne sümfoonia partituurid. Kõik need sümfooniad on Neeme Järvi poolt ka plaadistatud. See on esimene ühe sümfooniku teaduslikult kommenteeritud akadeemiline noodisari Baltimaades. Rahvusraamatukogus on ta kõrvuti Sibeliuse ja Mozarti kogutud teostega. Tubina muusikast on välja antud alles 7 köidet, tänavu lisanduvat Toomas Velmeti teatel veel 2 köidet. Millal jõuavad valmis ülejäänud 24 – seda võib vaid aimata, sest nootide trükiks ette valmistamine on väga aeganõudev töö. Kuna selle noodisarja toetajate hulka kuulub kultuuriminister Rein Lang, siis on Tubina teoste väljaandmise rahastamine nüüd ka riigieelarves eraldi real. See on suur samm edasi.
Kuigi Muusikaakadeemia kammersaali oli 6. veebruaril kogunenud suhteliselt vähe rahvast, andis üritusele kaalu see, et kohale oli tulnud Eesti muusikaeliit – Neeme Järvi, Veljo Tormis, EMTA rektor Peep Lassmann ning muusikateaduse "kahurvägi" – Urve Lippus, Kristel Pappel, Kerri Kotta, Maris Männik, Raili Sule jt. Ja muidugi noored viiulitudengid, kes said nautida nii Tubina muusikat kui Sigrid Kuulmanni peaaegu täiuslikku tõlgendust Tubina viiulimuusikast. Ilmselt oli saalis neidki, kes kuulsid esimest korda Evi Liivaku nime, kes juba 12-aastase imelapsena viiuliartisti karjääri alustas. Nõukogude ajal jõudis Eestisse vaid kauge kaja tema suurepärasest kontserttegevusest muusikamaailmas.
Võib-olla on see liialdus, aga mul on tunne, et just tänu Neeme Järvi aktiivsele osalemisele Eesti muusikaelus on taas käima lükatud vägagi olulised tõsise muusika projektid. Nende hulka kuulub ka Tubina kogutud teoste trükkimine, mis oli vahepeal soiku jäänud. Just Järvi on meie kultuuriametnikele tõestanud, et ka tõsine klassikaline muusika võib olla tulutoov ettevõtmine. Kui midagi väga hästi teha, siis on saalid täis ja üldsuse tähelepanu äratatud. Järvi kõige olulisemaks ettevõtmiseks on ilmselt siiski ERSO maailma viimine. Algul plaadistuste kaudu.
Praegu lihvib ja viimistleb ERSO Neeme Järvi käe all Brahmsi sümfooniaid. Reedesel kontserdil elas ja hingas Brahmsi teine sümfoonia kohe esimestest taktidest peale. Ja kui põnevalt kõlas norra helilooja Johan Halvorseni dramaatiline süit "Fossegrimen", kus solist mängis norraka rahvapillil Hardengeri viiulil. Ka see on osake Neeme Järvi fenomenist, et ta julgeb kavva panna üldsusele tundmatuid muusikateoseid. Ja panna meid imestama - küll maailmas on ikka palju head muusikat, mida me üldse ei tunne. Ja selle tõeliselt hea muusika hulka kuulub ka meie eesti muusika.
Kultuur
TRENDING
