Eesti Päevaleht
.
Eestlasest talent välismaal kõneles arhitekt Veronika Valgule rahast, suurlinnast ja vabadusest.Neeme Raud on eestlasest talent välismaal ja seda juba paarkümmend aastat. Fabiane’s Cafe & Pastry Shopi terrassil Williamsburgis Brooklynis kohtus Raud talendiga kodumaalt.
Mis on sinu jaoks loovus?
Võime uusi asju välja mõelda.
Mis on olnud kõige hiljutisem asi, loov kontseptsioon, idee, mis on lausa kananaha tekitanud, et no nii äge mõte?
Eks see kananahk ikka tekib vahetevahel, aga no mitte nii sageli enam kui nooruses. 15 aastat New Yorgis on teinud oma töö. Viimane kord tuli kananahk peale Berliinis, millalgi kevadel, kui korraga tundsin, et võib-olla peaks hoopis seal elama, mitte siin New Yorgis. Berliin kujutab endast võib-olla midagi sellist, mis New York oli 20–30 aastat tagasi. Natuke selline vasakule kalduv, liberaalne, just nimelt otsiv, loov... New Yorgi probleem on see, et ta on muutumas rahamasinaks, maailma finantskeskuseks. „Tänu” Wall Streetile on elu muutunud siin metsikult kalliks ja Manhattan on jäänud üha väiksemaks ja väiksemaks ja see loov inimene on sealt suuresti välja lükatud.
Millised on sinu väiksed nipid igapäevaelus, kuidas selles masinavärgis hakkama saada, nii et New York on sinu jaoks endiselt värske?
Minu jaoks on ta värske kogu aeg. New York on suur organism, mis lihtsalt on pidevas arengus. Kõik need uued immigrandid, kes siia pidevalt tulevad, muutuv elu igal sammul. Jalutad tänaval, ja neli-viis kuud hiljem on seal toimunud kindlasti mingid muudatused – mõni asutus on pankrotti läinud, mõned uued poed on ilmunud, tunned, kuidas linn ise toodab ideid. New Yorgis seguneb kogu maailm väga teravalt, Berliin on pigem Euroopa-keskne. New Yorgis tuleb juurde Aasia dimensioon, Aafrika…
Kas kiire elurütm – urbaanse loovusele õhutava elukeskkonna mõttes – aitab stimuleeriva linna tekkimisele kaasa? Või pigem just rahulikum elutempo Euroopas?
Sõltub inimesest, paljud ei talu New Yorki esimesest pilgust ja leiavad, et see kiirus on ahistav, häirib neid. Teised jälle ütlevad, et see energia, mida see linn ja inimmass ise toodab, on võluv.
Kas siinsed linnaplaneerimise regulatsioonid, seadusloome toetavad mitmekesisuse kuhjumist või on pigem takistuseks?
Toetavad, sest niisugust mitmekesisust ja paljusust saab tekkida vaid juhul, kui on olemas kindlad reeglid, kuidas seda kõike arendada. New Yorgis on reegleid muidugi palju, et linna pidevalt töös hoida ja leida kuldne kesktee, et kõikide gruppide huvid oleks kaitstud, nii et keegi teisele peale ei astuks. Olen küsinud mitmete tuttavate advokaatide käest, miks siin on nii palju advokaate võrreldes Euroopaga. Kui Euroopas on ühe riigi piires üks kindel kultuur, millel kõik siiski põhineb igas riigis, ja on olemas sotsiaalne konsensus paljudes küsimustes, siis siin, immigrantide ühiskonnas on niivõrd palju gruppe ja kilde, et on pidevalt vaja arbiitreid ja vahendajaid, kes vaidlusi lahendavad.
See on omakorda muutunud suureks rahategemise masinaks, sest eks advokaadid ise ka ju teavad, mismoodi seda olukorda ära kasutada, ja põhjus, miks neid siin nii palju on. Kui lasta see linn seadusetusse langeda, kui mõelda, mis toimus New Yorgis 1970.–1980. aastatel, kui inimesed läksid metroosse ega teadnud, kas nad tulevad eluga sealt välja, kuivõrd suured osad Manhattanist olid uimastiparadiisid, nt Upper West Side. See oli täitsa eluohtlik, ja seda ohtlikku New Yorki paljud tagasi ei ihka. Samas, selles ohtlikus New Yorgis oli vasakpoolsus, liberaalsus ja ka loovus natuke kõrgemalt lendamas kui selles New Yorgis, kus on kuritegevust suudetud väga edukalt piirata. Pered on hakanud tagasi kolima Manhattanile, lapsi kasvab seal rohkelt – vanasti, kui ta oli ohtlik kant, siis oli ta üksikute vallaliste pioneeride linn, kes on alati olnud selle linna mootoriks. Näiteks Williamsburg, kus praegu oleme, on paljude arvates arenedes kaotanud juba oma pioneeride linnaosa võlu. Manhattanil pole enam piirkondi, kuhu rännata, see saar on väikseks jäänud.
Kas näed inimeste grupeerumist ühiste huvide taha? Räägitakse kollektiivsest intelligentsist, kus inimesel on üksi tänapäeva maailmas väga raske midagi korda saata. Võtame kas või Atlantic Yardsi projekti, kus naabruskondade kaupa koondusid inimesed võitlusse ühe konkreetse arendusprojekti vastu.
Arvatavasti olid üürid tõusnud nii metsikult kõrgeks ja oli näha, et vana elu oli täiesti kadunud. Sellest oli kahju. Kogukonnatunne on tugevam pigem Manhattanist väljaspool, kuigi Manhattani sees on samuti väiksed külakesed – nt Greenwich Village’is on küllap väga tugevad naabruskonna nõukogud, mis ei luba oma tänavatel suuri muudatusi.
Kas tugev kogukonnatunne pigem soodustab või takistab loova linnaruumi teket ja arengut?
Inimesed ikkagi igatsevad kogukonnatunnet, kuna kiire ja närviline keskkond soodustab võõrandumist ja üksildust. Intuitiivselt inimesed otsivad oma kogukonda ja kui nad hakkavad oma ümbruse eest rohkem hoolt kandma, siis linn muutub paremaks.
Kas näed ka seda, et inimesed on ettevõtlikumaks muutunud? Kas tööpuudus sunnib neid loovalt uusi töökohti tekitama?
Ameerikas, nagu Eestiski, on palju sellist lähenemist, et ise tuleb vastutada. Sotsiaalabi on kahvatu võrreldes Euroopaga, 1600 dollarit kuus on siiski suhteliselt olematu summa siinses kontekstis, samuti puudub tervisekindlustus. Pead otsustama, kas annad kolm piiska verd mõnele suurfirmale, kes maksab hästi, või siis pead ise hakkama midagi välja töötama. New Yorgis on tunne, et kõik on võimalik – kui sul on hea idee ja suudad seda müüa, siis alguses on muidugi raske, kuid ühel hetkel võid saavutada suurt edu. Rohkem pealehakkamist leiab Californias, Silicon Valleys. Seal on lausa norm, et kui oled Stanfordi ülikooli lõpetanud, siis sul peab olema vähemalt paar ettevõtte asutamise ideed. New Yorgis loodetakse siiski rohkem Wall Streetile ja suurfirmadele. Silicon Valleys on tunda, et inimesed saavad aru, et ideed toodavad raha, seega panustatakse ideedele.
Mitte Euroopa 1980-ndate tegelane, kes istub klaasi taga ja teeb suitsu, tunnetab eluvalu ja filosofeerib, vaid pealehakkav, oma tervise eest hoolitsev, mittesuitsetav, just selline California tüüp. Nad töötavad suurtes tuleviku ettevõtetes, nagu Google, ja on igavesti noored, sportlikud.
Sa oled ajakirjanik, seega milline on sinu arvates loovusele ärgitav meedia?
Ta peab suutma inimest kuidagi inspireerida, Ameerikas on populaarsed sellised telesaated, kus antakse inimestele nõu, mismoodi oma elu muuta. Siin kehtib igavene lootus, et homne päev tuleb parem. Kuhu suunas praegu meedia liigub? Interneti pealetung pole sugugi aeglustunud. Kas ajalehed jäävad üldse alles 10–20 aasta pärast, paberkandjatel? Või on kõigil käes elektroonilised iPadid jne? Milliseks kujuneb televisioon kõigi oma võimalustega, kui kanaleid tuleb järjest juurde? Kõige selle taustal, selle ajakirjandusžanri puhul, mida mina esindan, milleks on uudised, on tulevikukangelane see persoon, kes on usaldusväärne.
Infomüra suurenedes võib ju mõelda, et inimene suudab ise valida, kuid jääma peab siiski vahendaja või toimetaja, kes aitab valikuid teha ja teeb taustakontrolli, et edastatav informatsioon on õige. Võib-olla liigub asi ka selles suunas, et tuleb suuta üksi teha kõike, pead valdama erinevaid oskusi. Selles mõttes on uudisteajakirjaniku töö muutumas üksildasemaks – vanasti oli taustal suur meeskond, tegu oli grupitööga alates valgustajast jne, kus tekkis inimeste vahel sünergia.
Kas ajakirjanik, kes praegu koolist välja tuleb, on ette valmistatud selleks tuleviku meediakangelase eluks, mida kirjeldasid?
Ma pole kunagi ajakirjandust teadlikult õppinud. Pigem on see oskuste kogum, mille saad selgeks. Columbia ülikooli minnes oli mul valida ajakirjanduse ja rahvusvaheliste suhete vahel, ja mina võtsin rahvusvahelised suhted. Ajakirjandus kui suhteliselt tehniline üheaastane programm õpetab, kuidas lugu teha, teine kaasab akadeemilisi aineid, nagu majandus ja matemaatika, mis stimuleerib mõttetööd natuke rohkem. Ma ei oska öelda, kas ajakirjanikuks saabki üldse õppida ajakirjandusteaduskonnas, võib-olla on mõistlikum õppida mõnd teist ala ja seejärel kasutada neid teadmisi oma töös.
Kuidas Eesti suhe immigratsiooni võib meie tulevikku mõjutada?
Millises keskkonnas kujutad sa end ette vanemas eas? Kui oluline on siis sinu jaoks linnakeskkonna inspireerivus, loovusele õhutavus?
USA 300 miljonit elanikku on pidevas rotatsioonis, siia New Yorki tullakse nt ülikooli, kuid tööle või peret looma minnakse kusagile mujale. Sa pead suutma end New Yorgist läbi närida, see ei ole vanainimeste linn.
Võib-olla ta hoiab siis just nimelt vanainimesi energilisena?
Ma räägin muidugi Manhattanist – kui rääkida Queensist või kas või Williamsburgist, kus me praegu istume, siis ta mõjub väikelinnana hoopis kusagil mujal. Manhattani vanainimesed on nagu teravate hammastega rotid metroos, kes lõikavad läbi massi.
KES TA ON?
Neeme Raud
Sündinud 19. aprillil 1969
1990–1992
Asetoimetaja Toronto ajalehes Vaba Eestlane
1992–2004
Ameerika Hääle ajakirjanik Washingtonis ja New Yorgis
Alates 2004
Eesti rahvusringhäälingu korrespondent New Yorgis
Haridus
Ajakirjanduse BA New Yorgi ülikoolist, rahvusvaheliste suhete MA Columbia ülikoolist