Artikkel Maaleht: http://www.maaleht.ee/news/uud...
Eelmise sajandi alguses kutsuti neid kadakasakslasteks: oma arust peeni eestlasi, kes püüdsid rääkida ja käituda nagu baltisakslased. Nüüdsel uuel väljarände ajastul on tekkinud kadakaeestlased, kes kodumaalt ära kolimise järel oi kui kiirelt kaotavad oma eesti keele ning püüavad igal võimalusel rõhutada, et on nüüd päris välismaalased.
Sattusin ühe sellise daami kõrvale istuma äsjasel Euroopa lennul. Tõsi, naisterahva inglise keel oli peaaegu aktsenditu ja rõhutatult britilik. Kuid kui talle inglise keeles vastasin, ütles tema kõrval istunud väike poeg vaikselt, et ka eesti keeles võiks ju rääkida. Ema seda nähtavalt ei soovinud.
Sellist keelekaotust olen näinud-kuulnud korduvalt ka Ameerikas. Tõsi, vahel võib keelte- (või meelte-)segadus tõepoolest tekkida – kui elatakse eestlastest eemal, abikaasa on teisest rahvusest ja võõrkeel domineerib ka õpingutes või töökohal. Kuid emakeele aluspõhi jääb enamasti ikkagi alles.
Paljudel neist, kes pärast mõnda välismaal veedetud aastat – vahel ka kuud – pikivad eestikeelsetesse lausetesse igal võimalusel võõrkeelseid sõnu või vabandavad, et ei saa eesti keelega kohe üldse enam hakkama, on siiski ka inglise keel tugeva aktsendiga ja suhteliselt piiratud sõnavaraga. Ning sellist poolkeelega poosetamist on alati halenaljakas vaadata-kuulata.
Ent lennukiloole tagasi mõeldes ei olnud minu jaoks nii häiriv ema enda keelekaotus, vaid pojalt eesti keeles rääkimise võimaluse võtmine. Selge see, et paljud välismaal pooleesti ja vahel ka päriseesti peredes üles kasvavad lapsed ei hakka kunagi vabalt eesti keelt rääkima. Sageli just seetõttu, et vanemate arvates on lastel paremad elus edasijõudmise võimalused, kui neid teisekeelseks kasvatada. Ja samas tunnen heameelt tuttava eesti pere üle, kes viimasel ajal on välismaalt siia tagasi kolinud just seepärast, et nende lastest kasvaksid siiski päris-, mitte kadakaeestlased.