Pühapäeval, 3. oktoobril toimus Eesti Maja suures saalis vägivallaohvrite mälestusaktus, tähistamaks 60 aastat pagulusse suundumisest. Aktuse olid ühiselt korraldanud Eesti Vabariigi Aupeakonsulaat Torontos ja Eestlaste Kesknõukogu Kanadas.

Üritus oli kokku tõmmanud arvuka eestlaskonna. Juba enam kui tund enne algust hakkas parkla täituma ja kohvik kihas külalistest. Lisaks päeva tähtsusele aitas siin kindlasti kaasa ka soodne ilm, mis oli liialt jahe maal suvitamiseks ja liiga ilus kodus istumiseks. Aktuse alguseks oli saal pidulik tõsistest osavõtjaist täidetud.

Saal oli sisustatud lihtsalt ja maitsekalt. Lava ees keskel poodium laulumeestele, vasakul istusid noored orkestrandid, paremas servas kõnepult. Lava esiserval kahe lillekorvi vahel oli tühimik, mille otstarve selgus aktuse käigus. Tagaseinas projektsioon kirjaga „Neid ei ole unustatud“, mille all hiljem võis näha fotomeenutusi Sinimägede lahingute ajast. Ees fuajees oli välja pandud vabadusvõitleja Hans Moksi maal, mis kujutab risti ja kiivrit, mille kohalt meie rahvusvärvid mõjuvalt kerkivad taeva poole. Kunstnik on oma töö kohta öelnud järgmist: „See maal on mõeldud Eesti sõjakangelaste mälestuseks, kes andsid kõik kodumaa vabaduse eest. Andsid oma elu. Ärge iial unustage neid kangelasi. Eesti värvides tee taevasse — seda see maal endast kujutab.“

Kava algas Gaidide ja Skautide Orkestri pidulike marsihelidega. Skm. Enn Kiilaspea kindla taktikepi all esitati R. Kulli marss „Kodumaa“, Fr. Paciuse „Porilaste marss“ ja F.A. Schultzi „Eestimaa, mu isamaa“. Noorte bravuurne mäng lõi otsemaid tugeva optimistliku meeleolu.

Avasõna lausus EKN-i esimees Avo Kittask, kelle juhendusel ka kogu edaspidine kava kulges. Oma lühikeses pöördumises kuulajaskonna poole meenutas ta päevi 60 aasta eest, mil meie rahvas oli sunnitud tegema valusa valiku põgenemise või jäämise vahel. Kumbagi otsust ei tehtud kerge südamega ja kummagi elu polnud pärast otsuse tegemist kerge. Vaprus ja hirm käisid käsikäes. Oma sõnavõtu lõpul pöördus ta kõigi osavõtjate nimel Eesti Vabariigi valitsuse poole nõudega, et meie rahva ja kodumaa anastajad oma kuritegude eest kõigepealt vabandaksid ja siis neid kompenseeriksid.

Vaimulik kõne oli E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoolt, kes oli selle rajanud Joh. Ilmutusraamatu sõnadele: „Ja ma nägin surnuid seisvat aujärje ees, ja raamatud avati. Ja avati ELURAAMAT. Ja surmale ja surmatoojatele mõisteti kohut seda mööda, kui raamatusse oli kirjutatud nende tegude läbi. Ja meri andis tagasi need, kes temas olid, ja surmavald andis tagasi need, kes temas olid. Ja ma nägin uut taevast ja uut maad.“ Selle pühakirja teksti põhjal meenutas lugupeetud vaimulik lugematuid põgenemisteekondi rahutul Läänemerel ja sõdurite sangarlikku võitlust Sinimägedes. Ei jäänud märkimata ka Lihula sündmused, mille puhul ta tsiteeris üht noort vaimulikku kodumaal, kes kirjutab: "Peaminister Partsi juhitud valitsus on hakkama saanud häbiväärse teoga: minna pimeduse varjus rüvetama kalmistu rahu, et jõuga kõrvaldada vaimuliku poolt pühitsetud ausammas... Minu teada on see esimene kord, kus seaduslik Eesti valitsus kasutab vägivalda omaenda rahva vastu." Ta meenutas haavatud sõdureid Avinurme kirikus, kes seal varju leidnuna palvetele vaatamata punaväelaste poolt hukati. Meenutas ka tänu ja austusega meie randade ja saarte inimesi, kes ülekuhjatud paatidega inimesi üle tormise mere viisid ja kelledest nii mõnedki tormis hukkusid, leidmata vaba randa. Meenutas sanitaarlaeva "Moero" kõige inimlikkuse ja sõjaseaduste vastaselt torpedeerimist. Ja Eesti Vabariigi mereväe lipulaeva "Admiral Pitka" retkest Läänemerele käesoleva aasta 6. juulil, kus hukkunute mälestuseks heideti veepinnale kolm pärga ja tulistati kolm kõmisevat kahuripauku. Peapiiskop lõpetas oma sõnavõtu hingestatud palvega, millele järgnevalt lauldi ühiselt koraal "Issand, Sa hämaral ajal me vanemaid hoidsid".

Isiklikke mälestusi Sinimägede lahinguist esitas Eesti Vabadusvõitlejate Liidu Kanadas ja Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse esimees kolonelleitnant Ülo Tamre, kes juba 1941.a. augustis asus võitlema Idapataljoni ridades. 46. Relva SS-diviisi üleviiduna võttis ta osa Auvere lahingust rühmaülemana major Soodeni pataljonis. Selles lahingus löödi tagasi punaste rünnakud nende jaoks suurte kaotustega. Kui eestlased kaotasid 70-100 meest langenutena ja 298 haavatutena, siis vaenlase kaotusi arvestati 8000-le langenute ja haavatutena. Pärast seda lahingut liiguti Sinimägede poole, kus Tamrel tuli üle võtta kompanii juhtimine. Järgnes nädalapäevad meeletut võitlust, mis on läinud ajalukku kui Sinimägede ime. Tamrele jäi Sinimägede heitlus viimaseks. Ühel edukal vasturünnakul, mis vahepeal muutus käsivõitluseks, sai ta granaadi viskamisel tabamuse läbi kiivri pähe. Nädalapäevad kõikus ta igaviku ääremail, hiljem evakueeriti haiglaga Pärnust Saksamaale. Illustratsiooniks võiks veel mainida, et Tamre poolt juhitavasse kompaniisse oli tema haavata saamise ajaks järele jäänud ainult 26 meest. Seal langes tohutult palju eesti mehi, kaasa arvatud pataljoniülem major Sooden. Vaenlase kaotused olid aga vähemalt kümnekordsed.

Tamre sõnavõtule järgnes aktuse hardaim ja pühalikem osa, milleks oli langenud vabadusvõitlejate mälestamine. Selle toimingu käigus, mille viis läbi EKK abiesimees, endine rindevõitleja Mihkel Salusoo, kes deklameeris ka Elvine Osko luuletuse, täideti tühik lavaserval kahe lillekorvi vahel. Selleks oli varutud kuuskümmend küünalt, mille aktusekülastajad võisid vabatahtliku annetuse eest omandada. Kõik küünlaomanikud kutsuti ette ja süüdatud küünlad asetati lavaservale ritta. Seda toimingut saatis Toronto Eesti Meeskoor, kes Charles Kipperi juhatusel laulis Juhan Aaviku "Laul langenud kangelastele". Selle protseduuri lõppedes lauldi ühiselt koraal "Õnnista, Looja vaim".

Aktusekõne oli Eesti Vabariigi aupeakonsul Kanadas Laas Leivatilt. Oma kõnesse, mis käsitles meie kodumaa raskeid katsumuseaastaid, oli ta sisse põiminud oma sõbra Ilmari sõjakäigu. Viimane oli oma võitlust pidanud Soome armees, saanud rindel haavata, kuid 1944.a. hilissuvel tervenenuna koos paljude kaaslastega naasnud Eestisse, et kaitsta kodumaad sissetungiva vaenlase vastu. Sai Tartu all uuesti haavata ja põgenes Rootsi. Umbes aasta hiljem siirdus ta koos 16 kaaslasega väikese kalapaadiga salaja Inglismaale, eesmärgiga vastava väljaõppe ja varustusega minna okupeeritud Eestisse abistama aktiivset vastupanu kodumaa ikkest vabastamisel. See operatsioon siiski ei käivitunud. Kõne all olev isik oli hr. Leivati eelkäija aupeakonsulina — Ilmar Heinsoo.

Kõneldes rasketest lõpplahingutest Eesti pinnal, küsis aupeakonsul: milleks oli seda eestlaste surmaminekut vaja? Ja vastas, et sellel oli siiski oluline roll. Eesti rahvas näitas sissetungijate vastu võideldes, et ei soovi kuuluda Nõukogude Liitu. 1944.a. tehti ära see, mis 1939-1940 tegemata jäi. Venemaal räägitakse siiani, et kui Eesti 1940.a. ei tahtnud N. Liitu astuda, miks ta siis vastu ei hakanud. Relvastatud vastupanu 1944.a. ja ka hiljem Eesti metsades kummutab selle venelaste väite.

Tervituste osas sai kõigepealt sõna vabadusvõitleja Robert Kreem, kes oli värskelt kodumaad külastanud ja saabus sealt kurva teatega, et meie hulgast on lahkunud endine Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Jaan Kuningas. Camp Bordenis viibivate Eesti ohvitseride poolt ütles tervitusi Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna ülem kolonel Ants Kiviselg. Tutvustati ka teisi kohalviibivaid ohvitsere, kelleks olid Eesti Kaitseliidu kooli ülem major Eduard Nikkari, Viru Üksikjalaväepataljoni väljaõppe sektsiooni ülem kapten Märt Plakk, maaväe staabi õhutõrje inspektori asetäitja kapten Gert Treu, kaitsevägede kaplan leitnant Urmas Roosimaa, kaitseministeeriumi infrastruktuuriosakonna juhataja asetäitja Veiko Pärlin ja kaitseministeeriumi rahandusosakonna juhataja Merle Hermann. Külalisena viibis kohal ka kapten Plakki abikaasa Katrin Mänd, kes töötab justiitsministeeriumis vanglate osakonna nõunikuna.

Järgnes vabadusvõitlejate autasustamine, kus endised rindevõitlejad hüüti nimepidi ette ja neile anti üle Eesti Kaitseministeeriumi Eesti Vabadusvõitljejate mälestusmedal. Medali saajate rivis oli ka üks daam, kes võttis vastu oma kadunud abikaasale määratud aumärgi.

Kontsertosas esitas Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel kaks laulu: R.J. Dürrneri "Elutormis" ja P. Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole". Viimast saatis dirigent klaveril. Lühike, kuid haruldaselt maitsekalt valitud kava. Esimene laul kirjeldab näiliselt lootusetut heitlust elumerel, kust aga siiski kumab läbi lootuskiir ja Looja arm vaigistab tormi. Teise laulu vältel nagu katkes korraks väliseestlus ja ühise mesilasperena rännati isamaa poole.

Veel lauldi ühiselt Juhan Aaviku "Hoia, Jumal, Eestit" ja koos orkestriga V. Oxforti "Meil merivood on vabad". Pärast Avo Kittaski lõppsõna, kus kõik tublid tegijad said kiitust ja tunnustust, lõpetati aktus Eesti Vabariigi hümniga.

Saalist lahkuti kindla ja meeldiva teadmisega: neid ei ole unustatud ega unustata.

Märkmed: