Foto: Erakogu
Maaleht: http://www.maaleht.ee/news/uud...
Tiit Lääne ja Enn Hallik alustasid raamatusarja meritsi maailma läinud eestlastest.
“Tänapäeva noorem rahvas võib-olla ei peagi vajalikuks sellest kõigest taas rääkida,” lausuvad Lääne ja Hallik raamatu “Kõnnin või merre” eessõnas.
“Sellest kõigest” tähendab loomulikult minevikku, millest rohkem kui poolsada raamatut kirjutanud-koostanud Lääne ning elupõline ajakirjanik Hallik kuidagi lahti ei saa.
Nüüdki on nad taas mineviku poole pöördunud, jutustanud lugusid kodumaalt keerulistel aegadel lahkuma pidanud inimestest.
Hallikut liigutas väga rannakalur Jakob Kembi lugu, kelle saatus viis Kanada linna Vancouveri esimese kõrghoone rajajaks. “See oli mees, kelle kodumaja asus minu praegusest kodumajast Pärnus saja meetri kaugusel,” lausub Hallik.
Kembi kohta võime raamatust lugeda järgmist: “Tema edu saladuseks oli talupojalik ausus ja usaldus, aga ka rõõmus meel ja hea huumor. Kembi lõi Vancouveris koos kaasmaalaste ja kanadalastest osanikega ehitusettevõtte, mis kujunes võrdlemisi lühikese ajaga väga edukaks. Ta võttis tööle eestlasi, võimaldades äraelamist mõnelegi, kel uues kohas algaastatel teenistuse leidmisega raskusi oli.”
“Reedel, 22. novembril 1974 läks Brisbane’i raekoja esisel väljakul rüselemiseks,” algab lugu “Vapra eestlanna mõõduvõtmine Austraalia peaministriga”. “Austraalia Töölispartei korraldatud suure toetusmiitingu oli rikkunud habras eestlanna Tiina Taemets, kes kandis plakatit kirjaga “Whitlam doomed 6 million Baltic people”.”
“Põnevaid lugusid on palju,” tõdeb Lääne. “Praegu, mil “Kõnnin või merre” juba ilmunud, on ootel veel paarkümmend lugu, nende seas ka päris uskumatuid asju, millest saaks isegi põnevikke vändata.”
Lugusid hakkas Läänel kogunema 1990. aastate algul, kui ta Välis-Eesti spordilugu uurima asus. Praeguse projektiga tehti algust 2010. aasta talvel.
Väga viljakas oli 21päevane komandeering Austraaliasse, kus Lääne ja Hallik tegid 40 intervjuud. “Kahjuks oleme nagu rongi tagatulede tunnistajad,” lausub Hallik. “Ajalugu läheb aina eest ära ning kogu aeg tundub, et oleme juba hiljaks jäänud.”
Siiski pole veel lootusetult hilja selle aja lugusid leida ja edasi jutustada. Pealegi hiilgavad meenutajad oma mäluga ning sellega, et kuigi nad elavad Kanadas või Austraalias, on nende süda ja hing ikkagi Eestis.
“Sellest räägivad ka need, kes pole siin 70 aastat käinud,” nendib Lääne. “Need aga, kes on käinud, teavad täpselt, kas 4., 11. või 28. korda.”
Meritsi maailma läinud eestlaste lood on kavas välja anda sarjana. Järgmine raamat peaks ilmuma septembris 2013. Tempoga üks raamat aastas loodetakse jõuda aastasse 2018, kui Eesti riik saab 100.
Sarja suurtoetaja on Tallinna sadam.
VALUSAD MÄLESTUSED
Lõike raamatust “Kõnnin või merre”
- Meil oli kodus kunagi ilus aed, millest polnud midagi alles. Õues kasvas ilus kask, mis olevat korraga kuivama hakanud. Siis surnud ka isa.
Rohkem pole ma Eestis käinud ja ei taha ka enam minna. Mul pole seal enam kedagi, kelle juurde minna. Kõik, mis Eesti ja koduga seotud, lõppes minu jaoks septembris 1944 – siis, kui isa ütles, et tüdrukud, minge rinde eest peitu. Ning mina lehvitasin viimast korda isale, et varsti näeme…
- Leiva teenisin müürsepana, mis oli Ameerikas väga nõutud amet. Probleem tekkis aga siis, kui sain Ameerika kodanikuks. Nimelt olid mu sõrmeotsad iga päev seguga kokku puutudes siledaks kulunud ja ameeriklased ei suutnud kuidagi võtta sõrmejälgi. Pöidlalt siiski õnnestus mingi muster saada.
Herbert Lääne
- Panin sakslaste juures ehtsad talumehe riided selga ja läksin täpse juhatuse peale raudteejaama. Ostsin sealt pileti Halle Dresdenisse, sest raha mul oli.
Alvar Lõuend
- Siis katsusime õnne Juminda poolsaarel, kust paljud minema said. Lahtise auto kastis puldani all saime randa, kohalik rahvas oli lahke. Ka purjepaat ootas, aga tuul oli ebasobiv.
August Sirkel
Allikas: “Kõnnin või merre“