Suuri muudatusi elus ei pea alati vaid väga noores eas tegema, vaid siis, kui selleks on aeg küps. Seda tõestab ilmekalt Nele Laanejärv-Eleazer, pikki aastaid Eesti Televisioonis töötanud rezhissöör ja ajakirjanik, kes leidis oma õnne Ameerika mandril, kuhu kolis lõplikult seitsme aasta eest ehk sajandivahetusel. Praegu peavad nad koos abikaasa Mel'iga Virginia osariigis telejaama. Ja näevad välja nagu noor armunud paar, sest seda nad tõepoolest on.
Aastavahetusel külastasid nad koos esmakordselt Kanadat ja Torontot, neid võõrustas pr. Vaike Külvet, kes ka külalised Eesti Elu toimetusse tõi. Nele, kes on harjunud olema ajakirjanikuna ise küsitleja osas, pidi seekord leppima intervjueeritava rolliga.
Nele ja Mel Eesti Elu toimetuses. Foto: K. Tensuda
Rõõmus, optimistlik, heatujuline, aktiivne — niisuguse mulje jätab Nele esimesel kohtumisel. Ta räägib nakatava naeruga, kuidas nad Mel'iga Toronto City Hall'i ees uisutamas käisid, kuigi kumbki neist ei oska uisutada. Aga lõbu ja nalja jätkus.
Nele on sündinud 1957.a. Harjumaal Kosel, kuid enamus tema elust on kulgenud Tallinnas. Seal lõpetas ta 7. keskkooli (praegune Inglise Kolledzh) ning Pedagoogikaülikooli inglise ja saksa keele alal. Juba üliõpilasena asus ta rezhissööri abina tööle Eesti Televisiooni, kuhu jäi pikkadeks aastateks. Mitu aastat töötas ta rezhissöör Elmo Lööve assistendina, saades hiljem ka ise rezhissööriks. Nele töövaldkond olid muusika- ja meelelahutussaated. Vabal ajal laulis ta Horre Zeigeri big-bändis — 15 aastat.
Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, tegi tollane ETV peadirektor Hagi Shein talle ettepaneku hakata tegema CNN-ile lugusid Eestist. Nii sattus Nele uudistemaailma ja tema reportaazhid tutvustasid maailmale nii Eesti krooni tulekut kui Vene vägede väljaviimist Eestist. 1989.a. läks ta Atlantasse (seal asub CNN-i peakontor) korrespondentide konverentsile, kohates Ohio Ülikooli professor Don Flournoy'd, kes oli väga huvitatud Balti riikide temaatikast ja kutsus teda Ohio Ülikooli õppima. Nele haaras võimalusest kinni ja kuigi see polnud algul ehk plaanis, tegi seal oma magistrikraadi rahvusvahelise suhtlemise alal. Käis vahepeal Washingtonis ja töötas Ameerika Hääle juures; tutvus Ilmar Külveti ja tema abikaasa Vaikega, kellega kestab sõprus tänaseni. Külvetite kodus korraldati toredaid koosviibimisi, kus käis koos seltskond ajakirjanikke — Neeme Raud, Martin Raud, Mall Mälberg jt.
Magistrikraad käes, siirdus Nele tagasi Eestisse, ent mõne aja pärast kutsuti tagasi Ameerika Häälde, kus ta töötas veel aasta, kuni hakati koondama Euroopa toimetusi. Kuna Nele oli Eesti toimetusse viimane tulija, pidi ta ka esimesena lahkuma. Ameerika Hääl aitas inimestel leida uusi töökohti; Nelele pakuti tööd tõlgina Floridas, kuid otsustas pöörduda tagasi koju. Eestis oli igati põnev ja uuendusterohke aeg.
Nele hakkas tegema KUKU raadios uudiseid, mis oli taas uus väljakutse: uudiseid tuli nii tõlkida, toimetada kui eetrisse lugeda. Ta aitas alustada ka Kanal 2-l, samuti tõlkis sinna CNN-i uudiseid. Kui hakkas tegutsema TV 1, sattus Nele ka sinna uudiseid tegema ja peatselt sai temast TV 1 uudiste peatoimetaja, kus ta töötas aastani 1999.
Ameerikas veedetud aeg oli aga teinud oma töö ja üks kena inimene oli võitnud tema südame — Mel Eleazer, kellega nad kohtusid Ameerika Hääles, kus mees töötas insenerina. Kui Nele Ameerikast lahkus, algas nn. kaugsuhe; tollal polnud veel tänapäevaseid e-mailivõimalusi ning ka telefonikõned olid kallid, aga teha neid tuli, samuti võtta ette reise nii ühele kui teisele poole ookeani. Suhe püsis vaatamata lahutavale ookeanile ja 1997.a. kihluti.
Pärast mitmeaastast kihlust otsustati abielluda ja Nele kolis Ameerikasse. Mõlema jaoks on see teine abielu. Nele ja Mel elavad Washingtonist 3tunnise autosõidu kaugusel asuvas u. 300.000 elanikuga Roanoke linnas Virginias, olles 875.000-se vaatajaskonnaga iseseisva televisioonijaama WDRL-TV omanikud. Nähtav on see kolmes osariigis ja suure osa programmist hõlmavad uudised, seriaalid, filmid ja sport, neil on ka oma spordisaade. Nele töö on reklaamide produtseerimine — klientide hulgas on mööbli- ja riideärid, restoranid, advokaadid, kinnisvaraagendid jpt.
Nagu kodust kaugele siirdunud inimestelt ikka, küsitakse nende emotsioone koduigatsuse kohta — Nele vastab selle peale, et seda tunnevad nad Eesti suhtes mõlemad, nii tema kui ameeriklasest abikaasa. Seal on lähedased ja kus on lähedased, seal on ka kodu. Nad külastavad Eestit sageli.
Võõral maal elamine tõi kaasa ka kohanemisraskusi, harjuda tuli nii uue koduga, igapäevaeluga kui abikaasaga. Polnud nad ju kumbki viimased 12 aastat abielus olnud.
Võrreldes Eestiga on elu Ühendriikides Nele jaoks sootuks teistsugune — nii elustiil, kliima kui söök. Aga Nele ütleb, et kõik tuleb üle elada, plussid ja miinused üle vaadata ning siis hakata miinuseid plussideks tegema, millega ta kaks esimest aastat tegeleski. Nad funktsioneerivad Mel'iga käsikäes ning seepärast on kõik muud raskused ületatavad.
Nele ei olnud Ameerikasse kolides 20-nene, mil muutusi teostada on kergem, kuid lisab, et kui ollakse uuteks väljakutseteks valmis, tuleb see samm astuda; ning kui esimene samm on astutud, tulevad ka teised. Nii et kui on kahtlusi, kas suuri elumuudatusi ette võtta või mitte, siis Nele soovitab need ikkagi ära proovida — isegi kui kõik ei lähe nii nagu plaanitud, pakuvad uued kogemused alati õppetunde. Õppides tundma teisi rahvusi, õpid ka ennast rohkem tundma.
Rääkides stereotüüpidest, mida kodueestlased ameeriklastest on loonud, arvab Nele, et „How are you?“ taha mõelge „Kuidas läheb?“ ning vastates „I'm fine“, tunned ka ise pisut paremini. Just seda ta soovib ka neile, kes artiklit juhtuvad lugema — kõike kõige paremat. Südamest.